In memoriam Lembit Koik (3. september 1929 – 5. jaanuar 2017)

Eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate teisel poolel hakkasid mitmed Eesti inimesed julgesti rääkima meie maa ja rahva minevikust, olevikust ja tulevikust. Argumenteeritud ja otsekoheseks väljaütlejaks osutus ka toonane ajakirja „Nõukogude Õigus“ (hilisem „Eesti Jurist“) peatoimetaja Lembit Koik.

1988. aasta aprilli algul toimunud loomeliitude ühispleenumi sõnavõtus rõhutas ta: „Mulle tundub, et aeg on teha sildikleepimise-poliitikale lühike lõpp. Rahvuslik uhkus pole mitte üksnes omane venelasele Venemaal, vaid ka eestlasele Eestimaal. Oma maa ja emakeele armastamine pole mitte natsionalism, see on patriotism.” Koik tegi ettepaneku ametlikult pöörduda NSV Liidu peaprokuröri poole taotlusega tunnistada Eestis 1941. ja 1949. aastal toime pandud küüditamised ebaseaduslikuks.

Lembit Koik osales 1988. aasta 13. aprilli telesaates "Mõtleme veel", kus sai Edgar Savisaare ettepanekul alguse idee luua Eesti Rahvarinne. Samast päevast oli Koik tegev Rahvarinde algatusrühmas ja keskuses. „Nõukogude Õiguse“ toimetuses valmisid venekeelse „Rahvarinde Teataja“ esimesed numbrid.

„Pole liialdus öelda, et Lembit Koigi näol oli Rahvarindel oma esmaklassiline jurist, kelle teadmised ja oskused läksid käiku nii Rahvarinde harta kui ka kümnete teiste Rahvarinde otsuste ja resolutsioonide, aga ka Balti Assamblee dokumentatsiooni sõnastamisel,“ kirjutab Postimehes ilmunud mälestusartiklis professor Rein Veidemann.

„Lembit Koigi kõnedes on tunda juristile omast täpsust, korrektsust ja argumenteeritust,” meenutas Koigi 85. sünnipäeva puhul Kesknädalas ilmunud artiklis Heinz Valk.

Lembit Koik sündis 3. septembril 1929 Tartus. Ta lõpetas A. H. Tammsaare nim. Tartu I Keskkooli (nüüd taas Hugo Treffneri gümnaasium) ja 1952. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna. Spordihuvilisest noorest mehest, kel endal väga head tulemused veepallis, sai aga esmalt spordiajakirjanik. 1952–1966 töötas Lembit Koik Eesti Raadio spordisaadete toimetuses. Eesti Raadio arhiivist leiab 1966. aastast pärineva Rameto saate, kus Lembit Koik koos Toomas Ubaga intervjueerib Eesti spordikuulsusi, sealhulgas kahekordset olümpiavõitjat Kristjan Palusalu.

Järgmisteks Lembit Koigi töökohtadeks said „Õhtuleht“ ja „Spordileht“. Tema kui sporditegelase tegusust tõestavad Eesti NSV Veepalliföderatsiooni juhtimine 1960–1965, panus 1995. aastal loodud spordiseltsi „Põhjakotkas“ asutamisse ja tegevus volikogu esimehena.

Lembit Koik oli mitmete spordiraamatute autor, kaasautor ja toimetaja. 1980. aastal ilmunud „Retk Eesti spordiajalukku“ oli üks esimesi spordiajaloo käsitlusi ENSV-s. 2004. aastal trükivalgust näinud „Balti kett“ võtab kokku Eesti lähiajaloo ning isiklikud meenutused ja emotsioonid ajalooprotsessis osalemisest.

Ühel Rahvarinde I kongressi pressikonverentsil tutvustas Lembit Koik end ennekõike ajakirjanikuna, rääkides selle tööga kaasnevast vastutusest, pingest ja püsivast kutsumusest. Ta märkis, et ühe Ameerikast pärineva statistika järgi olevat ajakirjaniku keskmiseks elueaks 52 aastat. Sportlik tahe, aktiivne eluhuvi ja tugev vastupanuvõime võimaldasid Lembit Koigil endal elada väärika vanuseni, näha taasloodud Eesti Vabariigi käekäiku veerand sajandi vältel.

Selle tõsise mehe mõtetest ja tegudest oma maa ja rahva heaks jääb mälestus, mis on igavikuline ja graniittugev.

JAAN LUKAS

Jaga |