Etioopia, USA ja Somaalia: vapustav idiootsus

USA asepresidendi Dick Cheney ja Etioopia peaministri Meles Zenawi särav lollus ilmnes eriti kirkalt 2008. aasta detsembri keskel – seoses Etioopia armee plaaniga pärast kaks aastat kestnud invasiooni Somaaliast välja tõmbuda. Etioopia armee jätab Somaalia nüüd nende kätte, keda soovis invasiooni abil kõrvaldada. Kui on vaja välja tuua  negatiivseid näiteid  elust, siis duo Cheney–Zenawi tegudest hullemat on raske leida.

Mul pole tegelikult võimalik tõestada, et Etioopia invasioon Somaaliasse oli just Dick Cheney vaimusünnitis. Kuid sellest aktsioonist kumavad läbi niisugused Cheneyle vägagi omased käitumismustrid nagu julmus, vägivaldsus ja täiesti vale puu all haukumine. Täpselt sama nagu seda oli USA vägede tungimine Iraaki.

Etioopia väed täitsid USA tellimust

Etioopia peaminister Meles Zenawi oli varem seotud viimaste aastakümnete ühe tobedaima piiritüliga Aafrikas. Nimelt ründas 1998. aastal agressiivne Eritrea valitsus ootamatult Etioopiat, saades aga tugeva  vastulöögi. 2000. aasta keskel sõlmitud vaherahuga sai Etioopia oma valdusse tagasi kõik need alad, mis kaotati Eritreale konflikti algul.

Üks rahvusvaheline komisjon tunnistas Eritrea süüdi agressioonis ja teine komisjon tegeles vaidlusaluste piirialadega, rahuldades enamiku Etioopia nõuetest. Mõlemad vaenupooled aktsepteerisid komisjonide otsuseid. Kohe seejärel aga otsustas Zenawi kokkulepetest taganeda ja on sestpeale valmistanud Etioopiat ette uueks sõjaks Eritrea vastu.

Eritreaga uuesti sõdima hakkamine tähendanuks ÜRO reeglite jämedat rikkumist. Zenawi vajas hädasti tuge mõnelt suurriigilt, kel oleks vägevust Etioopiat kaitsta ÜRO kriitika ja süüdistuste eest. Varem ÜRO korraldusi häbematult ignoreerinud ja selle ühenduse olulisust vähendanud George W. Bushi juhitud USA oli Zenawile selleks kindlaim valik. Aga mida peaks Etioopia USA-le andma toetuse eest vastutasuks?

Etioopia võiks „tänutäheks“ rünnata näiteks Somaaliat. 1993. aastal Somaalias valusalt kõrvetada saanud USA polnud ise enam huvitatud oma sõdurite saatmisest sinna. Ometi soovis USA iga hinna eest kõrvaldada Somaalia tsiviilisikutest koosnevat juhtkonda, kes tegeles rahu taastamisega Lõuna-Somaalias. Selle asemel tahtis USA panna Somaaliat juhtima talle meelepärase nukuvalitsuse. Etioopia sõdurid võtsidki nende eesmärkide teokstegemise enda peale.

Kujutlen rahulolevat muiet Cheney suunurgas pärast Etioopiaga kokkuleppe sõlmimist. Milline järjekordne trumf peene geopoliitika-asjatundja poolt! Raske on ette kujutada Zenawi ilmet tol hetkel, aga võib-olla temagi naeratas.

Etioopia vägede konkreetseks kohustuseks sai võimult kõrvaldada Somaalia pealinna Muqdisho kaupmeeste loodud Ühendatud Islamikohtud (Union of Islamic Courts, UIC), mis oli rahvaliikumisest alguse saanud. UIC eesmärk oli panna piir pealinna elanike elu tõeliseks õuduseks muutnud massilistele röövidele ja vargustele. UIC tegutsemine andis lihtsatele somaallastele usku ja lootust näha 15 aastat kestnud julmuste ja metsikuste ajastu lõppu. Rahu, mille UIC valitsemine tõi esialgu Muqdishosse, laienes peagi tervele Lõuna-Somaaliale.

Õnnetuseks olid need kohtud islamistlikud ja soovisid kehtestada šariaadiseadusi. USA arusaamade kohaselt muutusid need kohtud seetõttu samahästi kui terroristlikeks. UIC mõned liitlased olid tõesti kahtlased, nagu näiteks ekstremistlik militaarrühmitus al-Shebab, kuid siiski pani UIC elanikes särama esimese tõelise lootusekiire, et elu riigis  kujuneb taas turvaliseks. UIC kõrvaldamine oli viga.

Lootust rahule Somaalias pole

Etioopia armee tungis Somaaliasse 2006. aasta detsembris, kihutades UIC Muqdishot. Sissetungijad panid võimule Abdullahi Yusufi, keda hakati nimetama Somaalia "föderaalse üleminekuvalitsuse" (Transitional Federal Government, TFG) presidendiks. Peagi asusid tsiviilelanikud ja kohalikud militaarrühmitused võitlema vihatud etiooplaste vastu, kes tegelikult suutsid kontrollida vaid seda, mis jäi nende relvade laskeulatusse. Mis puutub Abdullahi Yusufi, siis reaalselt suutis see mees Somaalias kontrolli hoida üksnes mõne toa ja telefoni üle.

Yusuf valiti TFG presidendiks tänu USA suurele toele 2004. aastal Keenias somaali "sõjapealike" salajasel nõupidamisel. Ilma Etioopia armeeta ei oleks Yusuf ise saanud kunagi Somaalias võimule. See toetus muutis Yusufi kõigi somaallaste silmis ääretult kahtlaseks tegelaseks.

Kohalike elanike vastupanuvõitluse tõttu on Etioopia väed olnud viimase kahe aasta jooksul sunnitud tagasi tõmbuma enamikult Lõuna-Somaalia aladelt. Nüüd aga lähevad Etioopia sõdurid koju. Abdullahi Yusuf on samuti sunnitud lahkuma, sest peale etiooplaste ja ameeriklaste pole tal ühtegi liitlast.

Võõrvägede lahkumise järel ei tule paraku enam võimule UIC. Kohalikud äärmusrühmitused on suutnud võõrvägede vastu võitlemise aastate jooksul  UIC nurka suruda.

Säärane olukord on peaaegu sama rumal kui George W. Bushi valitsuse otsus kõrvaldada võimult Iraani kaks kõige vihasemat vaenlast – Saddam Hussein Iraagis ja Taleban Afganistanis. Etioopia ja USA pole mitte üksnes Somaaliat tagasi tõuganud tarbetusse sõtta – nad on andnud ka võimaluse kõige jälgimatel ja hullumeelsematel äärmuslastel haarata võim Muqdishos.

Maailm vajab Cheney–Zenawi auhinda, mida saaks anda poliitiliste lolluste kordasaatjatele. Tean, kes peaksid olema esimesed auhinnasaajad.

GWYNNE DYER,  kolumnist

Tõlkinud Indrek Veiserik

Jaga |