Sajandi kaks suurt võitu

KÜLLO ARJAKAS,      22. august 2001



Augusti murrangulised tulemused kümme aastat tagasi tulid Eestile kuidagi ootamatult, kergelt ja kiiresti. Isegi väga suuri seesmisi vastukajasid ei tekkinud. Ehk oli see loomulik. Mitmeaastane elamine laulva revolutsiooniaegsete suurte lootuste ja pettumustega, seejärel aina kasvavate sisepoliitiliste pingetega ja üha kiiremini süvenevate majandusraskustega andsid rõõmutunde asemele pigem hingelise tühjuse ja psühholoogilise pingelanguse.
Nüüd polnud äkki enam nõukogude võimugi, kelle kaela oli varem hea ajada igapäevased mured. Oma poliitikute vastastikune arveteklaarimine, võimuiha kasv, "sotsialistlikult" üldrahvaliku omandi muutumine eraomandiks läbi privatiseerimise, kasvavad nõudmised taastada omandisuhted nii nagu need kehtisid 1940. aastal ning esimeste tagastamistega tekkinud pinged ja paljude inimeste seniste kodude kaotsiminek, piirideta ja kasuahne vahendamine, varandusliku kihistumine, maaelu laostumine, vanemate põlvkondade sattumine näljapajukile jpm andis 1990.aastate algul märku hoopis teistsugusest tulevikust. Sellist "uut elu" ei osanud mõni aasta varem keegi prognoosida.
Hiljem kujunes 20. august koguni kohati naeruväärseks muutunud päevapoliitiliste kempluste objektiks. Alles 1998. a jõuti selle kuulutamiseni riigipühaks.
Eesti Vabariik võeti ÜROsse vastu 17. septembril 1991. Eesti koht rahvusvahelisel maastikul taastus kiiresti. ÜRO statistika järgi oli analoogilisi alla miljoni elanikuga riike 1990. a. seisuga suures maailmaorganisatsioonis üle kolmekümne ehk siis tervelt viiendik liikmesriikidest.
1991. a murdepunktist tuli taastatud Eesti Vabariik välja mitmeti teisiti kui 1920. aastate algul. Väga palju sisulisi paralleele ei teki, sest ajad ja olud on lihtsalt teised.
Tookord tuli omariikluse eest maksta tuhandete inimeludega. Maa oli laastatud ja laostatud aastatepikkustest sõdadest, revolutsioonidest, rekvireerimistest jms. Aga olid olemas baltisakslaste mõisamaad, mida sai riigistada ja seejärel oma talurahvale välja jagada, tekitades nii ulatusliku omanike kihi. Venemaa turg langes ära, aga Euroopas tekkis uusi riike, formeerusid uued turud ja kaubandussuhted ning Eesti äritegelased leidsid müügikohti meie kaupadele.
Tookord tekkis riik sõjaaja järel, mis oli andnud riigivõimule autoriteedi ja kartuse võimu suhtes, riik sai rakendada karme abinõusid sisemise olukorra stabiliseerimiseks. Eesti Vabariiki astuti samasugusest sotsiaalmajanduslikust süsteemist ja paljud valdkonnad säilitasid järjepidevuse ja tuleviku suhtes polnud ülespuhutud illusioone.
Seekord pääsesime ilma inimohvriteta, mis on ülimalt haruldane. Alles jäid nõukogude ajal rajatud ettevõtted, kolhoosimajandid, linnades elamurajoonid jm. Näis, et maaelus on peamine riigimaa tagastamine kunagistele omanikele ja jagamine uutele soovijatele ning põllumajanduses algab hoogne areng. Tegelikkus läks teisiti. Pingeliste poliitiliste suhete tõttu Venemaaga jäi traditsiooniline idaturg suletuks, kaitstud lääne turgudele oli hoopis raskem jõuda.
Samas selgus, et pärandiks saadud tööstuspotentsiaali toodang ei vasta Euroopa konkurentsinõuetele ja et uusi tulijaid sinna keegi ei ootagi. Majandusliku arengu poolest olime 1920. aastatel teistest vähem maha jäänud. Ka jäi oma riigivõim jäi nõrgaks ja uus seadusandlik baas lünklikuks. Omandireform avas tee omandi ümberjagamisele ning kaasnevatele pettustele. Mõistagi tuli nüüdki loota eeskätt enestele, ent selgelt saime tunda lääne toetust, aitamaks meid integreeruda sealse maailmaga ja kohaneda uute nõudmistega. Teise süsteemi tuldi nõukogude aastakümnetest, mil oli katkenud mitmeski valdkonnas järjepidevus.
1992 võeti Eestis vastu uus Põhiseadus, tehti rahareform, valiti esimene sõjajärgne Riigikogu ja lõppes 1990. a kevadel väljakuulutatud üleminekuperiood. Algas uus arengutee ning ühiskonnas viidi läbi rida reforme. Viimased vene sõjaväeosad lahkusid 1994. a, lõpetades nn baasideaja, mis sai alguse sügisel 1939. Alles nüüd lõppes Teine maailmasõda Eesti jaoks lõplikult.
Keerukas ja kirev 20. sajand andis Eestile kümme riigivõimu: sajandi algul kehtis Venemaa tsaarivõim, 1917. a märtsist oktoobrini Venemaa Ajutine Valitsus, seejärel pool aastat nõukogude võimu, 1918. a väljakuulututatud Eesti Vabariigi võimu jätkus esialgu vaid mõneks päevaks. See asendus keiserliku Saksmaa võimuga kuni 1918. a novembrini. Siis alustas kaheks aastakümneks tööd uuesti Eesti Vabariigi valitsus. 1940 tõi NSV Liidu võimu, 1941 - 1944 oli maa Kolmanda Reichi võimu all ning 1944. a asendus see taas nõukogudega.
Alles 1990. a Ülemnõukogu andis suuna oma võimule.
Suurte ajaloosündmuste murdepunktidesse jääb kolm katset kehtestada või taastada omariiklus. Õnne oli 1918. ja 1991.aastal, õnne aga ei olnud 1944.aastal.
Kui 24. veebruar 1918 tähendas senise maarahva muutumist eurooplasteks, siis 20. augustiga 1991 astusime tagasi Euroopasse. Samas 23. juuni 1919 andis Võnnu lahinguväljadel võidu sakslaste üle, 20. august 1991 aga tõi meile veretu võidu idanaabri üle.

Nii on väike Eesti omal moel võitnud mõlemat suurriiklikku võimu, kelle vahel me geopoliitilise paratamatusega paiknesime.

KESKMÕTE: 20. august kuulutati riigipühaks alles 1998. aastal. Aga ehk tulevikus ei panegi see enam imestama - ka Võidupüha muutus riigipühaks viisteist aastat hiljem.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)