Türgi ajaloolisel teelahkmel

"Türgis on president Erdoğani eestvedamisel asutud taastama islamistlikku riigikorda, ning sellistes küsimustes nagu inimõigused, demokraatia ja kurdide enesemääratlemisõigus ollakse selgelt vähikäigul," väitis läinud nädalal väljastatud pressiteates Riigikogu liige Jaak Madison (EKRE), kes peagi sõidab Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) vaatlejana Türki. "Kui referendumil leiab toetust plaan muuta põhiseadust, saab Türgist sisuliselt sultaniriik, kus praegune president Erdoğan omab ainuvõimu."

Iroonilisel kombel ei oleks Madison saanud sellise korra alusel, mis Türgis praegu kehtib, viimastel Riigikogu valimistel isegi kandideerida.

Nimelt peavad kandidaadid olema seal vähemalt 25-aastased ja läbinud sõjaväeteenistuse. Nüüd tahetakse viimasest nõudest loobuda ning lubada kandideerima juba 18-aastaselt. Samuti on kavas keelata relvajõududega seotud isikute kandideerimine valimistel, kaotada sõjaväekohtud (va. sõdurite tegevuse uurimiseks sõjaolukorras) ja panna põhiseadusesse kirja, et kohtud peavad tegutsema erapooletult.

Rahvahääletusel on korraga 18 muudatust, mille hulgas leidub palju selliseid, mis mõjuvad, objektiivselt võttes, inimõigusi, demokraatiat ja võimude lahusust tugevdavalt. Jutt sultaniriigi taastamisest on lihtsalt asjatundmatus ehk poliitiline propaganda, mille levitamine peaks olema välistatud rahvusvaheliste vaatlejate puhul, kelle poolt rahvahääletuse läbiviimisele antavate hinnangute usaldusväärsuse aluseks on ju lõpuks see, et need vähemalt näiksid erapooletud. Madison tegi vaatlejatele selles mõttes suure karuteene.

Eeskujuks USA süsteem

Postimees väitis hiljuti oma juhtkirjas, et Türgi "on muutunud Erdoğani ajal islamistlikuks diktatuuriks, millest hakkab saama teine Lähis-Ida destabiliseeriv jõud Iraani mullade režiimi kõrval". Türgi suursaadik Hayriye Kumaşcıoğlu saatis selle peale vastulause, milles selgitas, et Türgi on ilmalik ja demokraatlik riik, mitte destabiliseeriv jõud, vaid "NATO liige ja Eesti liitlane piirkonnas, mis on täis konflikte ja ohjeldamatuid riike, ning on enim panustanud Euroopa ja seega ka Eesti julgeoleku tagamisse".

Rahvusvahelise demokraatiaindeksi kohaselt kuulub Türgi hübriidrežiimide hulka, nagu ka näiteks Ukraina ja Gruusia, kus esineb nii demokraatlikule kui ka autoritaarsele režiimile iseloomulikke elemente. Eesti on liigitatud „vigaseks demokraatiaks“. Türgil ei ole lasknud varem sellise staatuseni tõusta muu hulgas just sõjaväe suur roll poliitikas, samuti alaline sõjalise riigipöörde oht, mida nüüd vähendada üritatakse.

Teiste konservatiivsete jõudude hulgas kuulub muudatuste toetajate hulka ka Osmanite suguvõsa, mille esindajad valitsesid Türgit sultanitena üle kuuesaja aasta, kuid see ei tähenda, et soovitakse naasmist toonase riigikorralduse juurde.

Tegelikult võeti põhiseaduse muutmisel eeskujuks hoopis USA presidentaalne süsteem. Minu arvates ei ole see parim võimalikest, aga selle nimetamine islamistlikuks on täpselt sama jabur nagu mõned Erdoğani avaldused, kus ta nimetas hollandlasi fašistideks, sest nad ei lasknud Türgi välisministrit seal elavate välistürklaste juurde JAH-poole kampaaniat tegema. Kuna rebimine on suhteliselt tasavägine, siis on mõistetav, et presidendi närvid on praegu pingul, aga see muidugi ei vabanda taolist ebadiplomaatilisust.

Kõik 18 muudatust on rahvahääletusel ühtse paketina (parlamendis hääletati need läbi igaüks eraldi). Põhiküsimus on selles, kas ühendada presidendi ja peaministri ametikoht (Eestis on seda propageerinud näiteks Siim Kallas). President saaks siis ühtlasi ka õiguse nimetada ja vallandada ministreid ega peaks enam peatama enda erakondlikku kuuluvust. See aga ei tähenda, et kogu võim koondub tema kätte.

Parlamendile jääb tähtis roll

Parlamendil, mille liikmete arv tõstetaks 550-lt 600-le ning ametiaeg pikendataks neljalt aastalt viiele (parlament ja president valitaks edaspidi samal päeval), on jätkuvalt õigus vastu võtta, muuta ja tühistada seadusi ning ratifitseerida rahvusvahelisi lepinguid. Samuti võib parlament suurendada või vähendada riigieelarvet ning peab selle lõpuks kinnitama või tagasi lükkama. Ja muudatused näevad ette, et kui president kasutab oma vetoõigust, siis võib parlament sellest absoluutse enamusega (301 häält) üle sõita, ning kahekolmandikulise enamusega (400 häält) võib presidendi koguni ametist tagandada, täpselt nagu Eestis.

Muudatuste kohaselt jõustub ka presidendi poolt välja kuulutatud eriolukord riigis edaspidi üksnes juhul, kui parlament selle heaks kiidab. Parlament võib seda pikendada, lühendada või selle üldse lõpetada. Eriolukorda võib pikendada ainult nelja kuu kaupa (välja arvatud: sõjaolukorras) ning kõik selle ajal presidendi poolt antud dekreedid vajavad parlamendi heakskiitu. Ja presidendi otsuseid saab vaidlustada ka kohtus.

Õigluse ja Arengu Partei on propageerinud presidentaalsele süsteemile üleminekut juba alates sellest, kui see erakond enam kui 15 aastat tagasi asutati, ja võitnud seda lubades viied parlamendivalimised.

Esimene samm selles suunas astuti ligi 10 aastat tagasi, kui rahvahääletusel kiideti heaks üleminek presidendi valimisele otse rahva poolt, vähendati tema ametiaeg seitsmelt aastalt viiele ning lubati kandideerida presidendiks ka teiseks ametiajaks. Pühapäeval selgub, kas türklastele piisab sellest või tahavad nad tõesti ameerikalikku süsteemi.

ANDRES LAIAPEA,

välispoliitikavaatleja

[fotoallkiri]    KAALUL ON PALJU: Üleminek presidentaalsele süsteemile on Õigluse ja Arengu Partei ammune valimislubadus, aga rahvahääletusel antakse hinnang ka president Erdoğani ja tema loodud erakonna tööle laiemalt. Nende jaoks on pühapäeval kaalul väga palju.

Jaga |