Emadepäeval mõtleme emale

ANNE RATMAN,      04. mai 2005


Emadepäeval emale mõeldes tuleb esimesena meelde laulusalm paigakesest, kus on varjul truudus ja arm ja õnn ja kuhu alati võid tulla. Meelde tulevad ka read, et millal maksan eide vaeva ...

Kui oleme väikesed, on ema noor ja ilus. Kui kasvame suureks, jääb ema väiksemaks. Ja väetimaks. Ei lähe meelest, kuidas ta meie murdeea mõistmatusest kurvaks muutus, veelgi kurvemaks hiljem, kui tema head õpetussõnad tõrjuti. Ema elutarkust tunnetad tagantjärele, sest varem see vaid ärritab. Aastate möödudes leiad ema räägitud tõetera teadlaste tarkadest raamatutest.
Mida aeg edasi, seda teravamalt tunnetad, kui suur väärtus on sinu elunäinud ema. Tunnetad sedagi, kui lootusetult hiljaks oled oma tunnustuse ja armastusega jäänud.
Kui tihti unustame oma ema lihtsad ja selged postulaadid, tallame tühja tuult.
Üksteise järel jätavad eluga hüvasti eelmise sajandi alguse emad. Need, kes on sündinud esimese suure sõja ajal, noored olnud teise suure sõja ajal. Läbi teinud sõjad, tagaajamised, elu külmal maal või hirmuvalitsuse kodumaal. Pommilennukid pea kohal, bolshevikud, varjendid ja varemed, kotipoisid ja suhkrusabad. Pere küljest kistud perekonnapead, kelle asemele tuli astuda emal.
"Endale ei saanud juukseklambritki lubada," meenutas ema, kui lapsed olid juba toidetud ja kaetud. Aga nad olid elurõõmsad, ei kurtnud.

Ühe ema lugu

Ka minu ema elu on eesti ema elu läbilõige. Sündinud Lõuna-Eestis, Võrumaal Võhandu jõe kaldal, lapsepõlve mängumaaks Palo mõisamaad, mis kuulusid tema vanaisale Jakobile, kes oli vallavanem. Teine vanaisa oli peakohtumees, kes tihti aitas inimesi, andis välja veksleid hädasolijaile, inimesed on aga tänamatud, ei maksnud õigel ajal ära, kuni vanaisa enda talu läks haamri alla.

Elu ebaõiglus ilmast ei kao

Ema jäi varakult orvuks, kaheaastaselt kaotas ema, neljaselt isa. Tädi kasvatas. "Algas üks valu ja viletsus." Sugulasi oli palju, tulid meie majja, elati külg külje kõrval. Lapsedki omavahel jagelesid: "Ära minu maa peale tule." Täpselt nagu praegu. See oli aastal 1919. Esimene Eesti iseseisvus. Aeti viina ja varastati hobuseid. Hobuseparisnikud käisid ringi.
Kuueaastaselt läks ema seakarja. Kuidas nad õdedega kartsid Tilsi lastekodu, räägiti magusast supist, mida seal antavat. Surid õed-vennad. Laps jäi maailma üksi.
Vanaisa Jakob pärandas mõlemale pojale 12-hobuse talu, pärast algas sugulaste kaklus varanduse pärast. Emale määrati küll hooldaja, kuid see hakkas kohtuga kokku mängima, tehti valetestamente, õde tunnistas venna vastu valet, hakati võõra rahaga endale maju ehitama. Just nagu praegugi asi käib. Kohus kestis kaheksateist aastat.
Kui ema sai täiskasvanuks, ütles ta otsustavalt lahti kogu varandusest ja lahkus kodukülast. "Läksin teisi teenima, kuigi endal oli suur talu." Lõpuks määrati talle neljakümnendal küll tuhanded kroonid välja, aga venelane tuli sisse ja ei saanud sedagi.
Tuli uus eesti aeg, otsiti välja Palo hektarid, anti pabergi, aga ema polnud huvitatud: "See on neetud maa. Vaadake, et ka teie ei puutu." Andis maa neile, kes seal elasid.
Saadud sertifikaatide eest ei saanud ta aga oma korteritki erastada. Vanuigi tuli piskust tükk aega koguda ja nn uuele omanikule anda, et see teda välja ei ajaks. Jälle pidi paluma kedagi, et suur ülekohus ei sünniks. Mida tema haigetsaanud hing jälle võis tunda!
Aus ja õiglane, kurtis ema alati, et miks küll õiglus kunagi ei võidutse. Ta ootas õigluse võidukäiku, kuulas raadiot ja vaatas riigivalitsejaid, käis valimas – lootuses, et ka temasugustel töökatel ja eestimeelsetel inimestel läheb elu paremaks. See ootus oli asjatu.
*
83-selt käis ema veel kord kodukohas, oma allika juures, kus lapsena puhast vett jõi. Vapralt tõusis mäkke Mooste paruni lossi juurde, sinna, kelle tütre järgi oli temagi tookord nii uhke nime saanud – Adele.

Rõõmsal meelel ja lauldes

Emal olid töökad käed. Tikkis, kudus, heegeldas. Kõigile lastele oli tal alati valmis kinda- või sukapaar. Millal ta muu tegemise kõrval jõudis? Oma esimesed sokid kudunud ta kuueaastaselt ja viinud need naabritallu, selle eest saanud poti piima.
*
Pärast sõda töötas ema sanatoorses lasteaias. Rahast ei jätkunud ja tuli hakata kõrvalt tegema. Sel ajal oli kodustöötamine keelatud, suured trahvid tehti kaela, kui avastati. Hirmu all tuli kogu aeg olla. Ta tegi ilusat õmblustööd, mida oli õppinud kodumajanduskoolis, nagu muidki perenaiseoskusi.
Mäletame, kuidas hommikul vara istus ta õmblusmasina taha ja vuristas hilisõhtuni. Meie läksime magama, tema jäi üles. Pääsu polnud kuhugi. Kolm suud tuli toita, isa kui uue võimu vaenlane oli Vorkutas, pärast Volga-Donil. Ka vanaema elas meie juures, sest tema kodu Narvas lendas 1944. aastal kildudeks.
Kundede ringkond laienes, ema hakkas õmblema töökaaslastele, tuttavatele, naabritele, hiljem Tartu Ülikooli ja Põllumajanduse Akadeemia üliõpilastele. Kui palju oli noori, kes võtsid oma ülikoolidiplomit vastu või seisid altari ees tema õmmeldud lõpu- või pulmakleidis. Hiljem arsti või agronoomina töötades tuldi õmblustöödega ikka tema juurde.

Ütles söaka sõna sekka

Kuigi talle oli palju kurja tehtud, ei olnud ema kuri, vaid rõõmsameelne ja heatahtlik.
Aga ka sõnakas ja söakas, vahel liigagi. Iga asja kohta oli tal oma arvamus. Ta ei sallinud ehkusid. Armastas põhjalikkust, nagu enamik selle aja inimesi. Üleotsatööd ei lubanud teha. Valskust ja valet ei kannatanud. Kui midagi väga südamest ütles, siis võru murrakus. "Inimlast painutatasj ja hirmutatasj küll jumala, küll seadustega," rääkis ta, ja tuletas alati meelde Albikära Antsu lugu: ilma meele järele olla pole võimalik, tee kuidas teed, iks ei olda sinuga rahul.
Viimasel ajal oli tugev poliitikas. Arutas ilmaasju talupojatarkusega. Tema arvamust ei saanud meie väärata. Nägi läbi valitsejate teod. "Valetust on palju," ütles ta. "Ikka räägivad, et panevad juurde, aga kogu aeg tunned, et oled tüssatu."
*
Ema palus taevaisa, et tal oleks alati oma leivalaud. Ja tal oli. Elu lõpuni. Ei pidanud teiste armust midagi saama, oma näpud liikusid kõrge vanuseni. Kui jäi väetimaks, sai elatusraha juurde ja tuli omadega välja, toetas peres nooremaidki. Tellis lapsele poest apelsine või muud suupärast.
*
Emal oli ilus hääl. Laulis samamoodi nagu Miliza Korjus! Laulda ta tõesti armastas. Vahel olime tusased, kui ta hommikul vara meid üles lõõritas. Külarahvas meenutas, kuidas ema karjas käies omatehtud laulu laulnud, nii et mets kaikus: "Palo mõis on minu kesa, mõisapealik minu esä."
Nädal enne ema lõplikku minekut laulsime koos, tema oma katkeva häälega veel viimast korda. "Tuuled nüüd puhuvad ja lainegi laksub, kambrikeses kaunikeses ahjukene praksub." Istusime täpselt nii, nagu kunagi lapsepõlves ahjupaistel, kui elekter ära võeti ja kõik ema ümber kogunesime.

Ema armastas Eestimaad

Pühaks peeti meie kodus kolme lipuvärvi ka siis, kui neist piiksatadagi ei tohtinud. Madratsi alla olid peidetud foliandid "Kindral Laidoner" ja "Vabadussõda". Isa oli Eesti ohvitser, temal siis need raamatud. 1940. aastal olnud isa Värska lähistel laagris, kui venelane sisse marssis. Isa meenutas, kuidas mehed püssi najal nutnud, kõik tahtsid kodumaad kaitsma minna, aga neid ei lastud. Ema ütles kord, et siis oli tunne, nagu üks suur must pilv oleks tulnud meie maa kohale.
*
Emale meeldis Tartu Kalevipoeg. Tema silme all kisti see maha. Kaua käis ta mööda Kreutzwaldist ja ikka rääkis, et mine ära selle koha pealt oma Võrru. Ja ennäe, Kreutzwald "koliski" ära, ja ema sai oma Kalevipoja tagasi. Käisime temaga seal istumas seni, kuni ta jõudis. "Aga tal pole seda uhket pilku, mis eesti ajal."
*
Liiga paljud sõidavad tõllas, rääkis ema. See toob häda. Väiksed inimesed ei tohi pääseda võimule, nad kuritarvitavad seda. Ta ise enam ei kuulnud hästi, kuid kui esines mõni riigimees, siis kuulas aparaadi juures. Rüütlit nimetas Vankumatuks. 87-aastaselt nõutas ta oma ID-kaardi.
*
Presidendi juurde selliseid emasid ei kutsuta emadepäeva ega vabariigi päeva vastuvõtule. Arvan, et keegi võiks selle peale tulla, kutsuda üks ema ja teda selle ajalõigu sümbolina austada, tulgu ta sinna kas või ratastoolis. Ehk on veel temasarnaseid elus, liigutav oleks.

Emad soovivad lastele head

Ema soovis lapsi näha väärikama elu peal. Toonitas hariduse tähtsust, kuigi oli ise sellest ilma jäänud. "Ole alati kirjatähtede juures, siis oled igast küljest valgustatud." Ja eesmärk peab olema, toonitas ta, siis on, mille poole püüelda.
"Seni, kui elan, tulge vaatama, pärast ei ole tähtis," pani ema südamele.
P.S. Ema pidas Kesknädalat oma leheks. Ta luges seda, kuni silmad seletasid, pärast lugesime talle ette. "Siin vilgub valgustuskiir," kommenteeris ta.

FOTO
EMA ARMASTAS LILLI: Neid oli tal kõikjal. Eriti ilusad olid pojengid. Neid kinkis ta kõigile, meenutab majarahvas. Laskis teha enne äraminekut nende keskel pildi ja kinkis igale lapsele mälestuseks. "Miks ei peegeldu küll minu näos, kui ilus hing mul on," kurtis ema seda pilti vaadates.
Olgu see lehekülg laste hilinenud austusavaldus emale. Eluajal me ju ei märka, ei saa, pole aega, tuiame ringi, vaimustume kassikullast, ei oska hinnata seda, mille väärtus ajas ei kahane.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)