Targad riigiisad ja alasti kuningas

Mõtisklemis- ja võrdlemisainet on küllaga mõlemas. Mõni aeg tagasi lülitasin hommikul kelle nelja paiku (mõnikord läheb eakal uni ära) sisse Viasat History, kus parasjagu näidati pikka dokfilmi Rootsi diplomaadist Raoul Gustav Wallenbergist. Inglaste kahetunnine teos andis põhjaliku ülevaate veel üpriski noore mehena ennast diplomaatia ajalukku jäädvustanud pankuridünastia esindaja traagilisest saatusest. USA ülikoolides õppinud ja elunautleja kuulsusega mees lähetati neutraalse Rootsi esindajana hitlerliku Saksamaa valduses olnud Ungarisse.

Filmist võis aduda, et selle suunamise taga võisid olla ka juudi rahvusest mõjukad pankurid jt asjaomased tegelinskid, kes teadsid hinnata Wallenbergi keelteoskust ja suhtlemissuutlikkust.

Diplomaat varustas fiktiivsete Rootsi passidega kümneid tuhandeid Ungari juute, kes seeläbi pääsesid koonduslaagrite põletusahjudest. Aga kui Punaarmee Budapesti hõivas, jäi Wallenberg lihtsameelselt "liitlasi" ootama. Marssal Konev aga laskis rootslase Moskva rongile eskortida, ning pärale jõudis mees juba vangina. Edasi on andmed Wallenbergist üpris lünklikud, kuid inglaste filmist on arvukate venelastest tunnistajate ütluste põhjal võimalik järeldada, et mees oli Gulagis elus veel viiekümnendate aastate keskpaiku, kui mitte hiljemgi. Isake Stalin lasknud mehe panna n-ö säilitusrežiimile ja ootas Rootsi valitsuselt (saatkonnalt) pikki aastaid nimeka vangi üle mingitki järelepärimist või tema vabastamise taotlust. Filmist selgub, et Stalin oleks Wallenbergi igal juhul koju lasknud, kui Rootsi valitsus oleks seda vaid taotlenud. Stalin oleks aga Wallenbergi eest mingit N Liidule kasulikku kaubatehingut küsinud. Kuid rootslased vaikisid aralt ja lömitavalt, kartes Stalinit vähimalgi moel häirida. Lausa otseselt langeb sealjuures süü ka Wallenbergi suguvõsale - Raoul Gustavi isa oli ammu surnud, tema kaks onu aga tundsid oma ärihuvidele märksa kasulikuma olevat, kui Moskva käes vangis olev hõimlane kadunuks jääkski...

Pühapäeval löödi Venemaa teleprogrammides lokku 18. korda Venemaa päeva tähistamisest. President Medvedev andis üle riiklikud autasud kaheteistkümnele kultuuri- ja teaduskorüfeele, peaminister Putin kiitis-ülistas riigi arengut. Ühtlasi teatas ta õpetajate palkade tõstmisest lähitulevikus (sügisest) lausa kolmandiku võrra. Ning kõige sellega kaasnevat mõistagi demokraatia kõigekülgne täiustumine. Et juba olevat täiesti välja kujunenud "ühtne Vene riik ja rahvas". Lausa otsesõnu meenutab kõik see propagandavahtu seitsme- ja kaheksakümnendatel, kui korrutati ühtse nõukogude rahva ja arenenud sotsialismi, kus kogu rahvas on sügava rahuloluga koondunud partei ja valitsuse ümber, lõplikust väljakujunemisest. Aga ühtaegu aeti pühapäeval politseinuiahoopide nätsudes Moskvas laiali opositsioonirühmituste protestikogunemine.

Peaasi, et õigusriik ja demokraatia õilmitseksid kuni enneolematute kõrgusteni. Ükski tark riigivõim ei saa enesekiitmise vastutusrikast tööd teiste hooleks jätta.

Üsnagi lääge enesekiitmise jutupidu oli Eesti TVst jälgitav ka pühapäeval meie suvelinnast Pärnust, kus oli koos Reformierakonna koorekiht. Et küll see pisike eesti rahvas on alles taevaliku õnnega kokku sattunud, kui tal on nii targad ja riiki uhke tuleviku poole juhtivad poliitikud! Meie rahandus on parimas korras, varanduslik kihistumine aina vähenevat! Ning Euroopa ja lausa kogu maailm imetlevat väikest tublit Eestit! Ja rahvas on oma juhtidega rahul! Ning mõistagi kuuluvad need juhtpoliitikud Reformierakonda, ei mujale.

Et tulumaksulangetamise roosasid propagandameloodiaid liiga kauaks leierdama jäänud plaat on ammu kulunud ja katki, seda ei paista nad ise märkavat.

Aga õhukese riigi kuningas on ju ammuilma peaaegu alasti, kuigi "targad" riigiisad tema imekaunist rüüd kiidavad.

ANTS TAMME

/ajaleht Videvik/

Jaga |