Ajaloo suurus ja tänase päeva väiksus

KÜLLO ARJAKAS,      23. veebruar 2005


Läheneva iseseisvuspäevaga on seotud Riigikogus menetletav riigilipuseadus. 24. veebruariga sedavõrd, et algselt kavandas valitsuskoalitsioon eelnõu enne vabariigi sünnipäeva vastu võtta. Järjekordsete parlamendisegaduste tõttu, mille põhjustas Res Publica, katkestati eelnõu teine lugemine ei tea mitmendat korda. Võib-olla ongi nii parem, sest riigi sümboolika ning selle seos meie ajaloo tähtsündmustega vajaks nii mõnegi saadiku puhul täiendavat järelemõtlemisaega.

Eelnõu kohaselt heisatakse tulevikus vaid ühel päeval aastas, s.t 24. veebruaril, Eesti trikoloor nii elumajadel kui äri- ja büroohoonetel. Kõik muud päevad on lihtsalt lipupäevad – alates 3. jaanuarist kui Vabadussõjas võidelnute mälestuspäevast ja lõpetades novembrikuu teise pühapäevaga ehk isadepäevaga, mil sinimustvalge lipp tuleb heisata vaid riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel.
On tõsiasi, et siiani polnud riik kohustuslikel lipupäevadel lipuehtes, ent üleminek ühele päevale aastas on selgelt ebarahuldav lahendus.
Näib, et paljudel kaasmaalastel, ka ajaloolastel ja kultuuriloolastel on üsna sageli kalduvus olla nagu väikesed takukoonlad kulunud pasteldes. Kuidagi tihti teeme end veelgi väiksemaks. Oleme küll väikesearvuline rahvas, ent meie ajaloos on rohkem päevi, mil kogu maa olgu lipuehtes.

Meile ei kõlba Jõgevestesse maetud kindral Barclay de Tolly, sest too pole eesti soost. Kõnnu mõisas Harjumaal sündinud krahv Keyserling ei kõlba meie filosoofiks samal põhjusel. Nobeli laureaat, Tartu ülikooli kasvandik ja õppejõud Wilhelm Ostwald kah mitte. Üks on vene väejuht, teine baltisaksa filosoof, kolmas saksa keemik. Need pole allakirjutanu määratlused – nii ütleb Eesti Entsüklopeedia.
Vaadakem Leedut: Kaunases näidatakse hoonet, kus elas nimekas Leedu kirjanik Adamas Mickiewicus. Kaunase sõjamuuseumis räägitakse silmapaistvast Leedu väejuhist Ionas Sobieskasest, kes purustas 1683. a Viini all türklased ja päästis terve Euroopa.
Nii ongi, et leedulased löövad üsna tihti üle poolakad, kes Leedust vähegi läbi käisid.
Vaadakem Soomet: täiesti rahulikult võetakse Soome ajalukku Rootsi aadlikud, kes isegi sõnagi soome keelt ei osanud. Üks tuntumaid soomlasi, marssal Mannerheim, oli teatavasti rohkem rootslane kui soomlane. Oma kindralstaabi ohvitseridega rääkis ta rootsi keeles, välja arvatud ainult üks erand.
Soomlased peavad omaks rootslasest aadlikke, kes elasid ja tegutsesid Soomes. Tõsi, omal ajal püsis aastasadu Poola-Leedu ühisriik ning ka Soomes oli talurahvas õiguslikult vaba ning suhestus aadlikega teistmoodi kui kodusel Maarjamaal.
Nüüd jääb lipuaruteludest mulje, et erinevalt naabritest tahame meie olla kuidagi liiga väikesed. Pea tähelepandamatud. Ning seejuures veel arvestada triviaalsete päevapoliitiliste kaalutlustega.

Mul on kahju, et ainult ühel päeval on kogu Eesti täies lipuehtes. Optimaalne oleks meile kolm „täieõiguslikku" lipupäeva aastas: 24. veebruar on meie riigi sünnipäev, 23. juuni võidupüha – see on lahingute ja verega saavutatud võit Eesti alasid aastasadu oma võimu all hoidnud sakslaste üle, ning 20. august, mil saavutati veretu võit Eestit ligi viis aastakümmet okupeerinud idanaabri üle. Nii tekkis Eesti riik XX sajandi algupoolel ja saavutas võidud mõlema suurvõimu üle, kelle vahel me geopoliitilise paratamatusega elame.
24. veebruar 1918. a, 23. juuni 1919. a ja 20. august 1991. a olid eelmise sajandi Eesti ajaloo tähtsündmused. Need paistavad silma ja mida kaugemale liigume neist suursündmustest, seda enam ja selgemalt. Arvan, et Riigikogu ja rahvas ei pea meie ajaloo suurhetkede tarvis olema enam pasteldes, otsekui häbenedes neid sündmusi.

Riigikogu liikmed ei peaks kõhklema 23. juuni osas, mida võidupüha ning riikliku pühana hakati tähistama alates 1934. aastast, s.t 15 aastat pärast Võnnu võitu. Riigikogu liikmed ei peaks omaette targutama 20. augusti üle, mis muutus riiklikuks pühaks vaid mõni aasta tagasi. Eesti taasiseseisvus veretult ning ilma ühegi püssipauguta ja see on riikide tekke-okupeerimise-taastekke protsessis väga haruldane.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)