Teeme sõjafilmi

ALLAN ALAKÜLA,      09. november 2005



Ameeriklastelt on mõndagi õppida. Näiteks sõjafilmide tegemist. Venelased ongi õppinud, võib sedastada praegu Eesti kinodes jooksvat Afganistani sõjast Venemaal tehtud „9 roodu" vaadates. Kunstiliselt pole see kehvem ja tehniliselt on kohati isegi parem kui Vietnami dzhunglisõjast tehtud ameeriklaste lugematud mängulood. Peamine õppetund on aga nipis, kuidas näidata oma massidele kaotatud sõda nii, et vaataja väljub kinosaalist (tõuseb teleri tagant) võitja tundega.
Skeem on lollikindel: sõja kaotavad riigijuhid, armee peakorterid ja isegi pataljoni (kompanii) staabid. Seal istuvad lollid, ebapatriootlikud sahkerdajad, kalestunud ja muud moodi kõlbeliselt alla käinud tegelased. Võit saabub aga lahinguväljal, kus käsu korras vabatahtlikult tulle tormav Sõdur on võitmatu. Tema hinge suurus piiritu. Tema enda ja langenud kaaslaste au kõrge. Ohvrid pole asjatud – isamaa neid ei unusta. Mis siis, et kõik vaatajad teavad, kui haleda lüüasaamisega lõppes sõda tegelikult.

Et mis meil sellest? Eesti ise peab ennast ju rahumeelseks riigiks. Meil pole riiklikku sõjapropagandat vaja, ütlete. Tegelikult ei saa sõjafilmideta ükski maa. Eriti need maad, kelle sõdade võitude ja kaotuste konto on miinuses. Alustades muistsest vabadusvõitlusest ja lõpetades laulva revolutsiooniga.
Taasiseseisvunud Eestis on tehtud vaid üks heroiline sõjafilm: „Nimed marmortahvlil". Võrdlemisi efektiivne toode. Saalid olid rahvast täis, rahvale meeldis ja nüüd teab igaüks midagi oma riigi algusest. Kuigi professorid ütlevad, ja õigusega, et ajaloolist tõde on filmis napilt. Vabadussõja strateegilisest vaatepunktist täiesti mõttetu, taktikaliselt isegi kuritegelikult suurte ohvritega Paju lahingu heroiseerimine kordab eelmises Eestis alanud ajalooteadvuse väänamist.
Eesti muistsest vabadusvõitlusest pole seni ühtki filmi tehtud, kuigi ainet oleks igasugusele geopoliitilisele maitsele. Nõukogude ajal tehti Liivi sõjast Arvo Valtoni stsenaariumi järgi aga üle aegade menukaim Eesti film „Viimne reliikvia". Jällegi ajaloolist tõde teelusikaga, aga sakste vastu suunatud talurahva viha töötas omas ajas suurepäraselt.

Mahtra sõjast tegi Mark Soosaar 1980. aastatel tüüpilise ohvrifilmi, kus meie vaarid lihtsalt mõisnikelt ja tsaarisoldateilt kolki said. 1991. aasta augustisündmuste taaslavastamiseks on kah tehtud üks katse, aga paraku ebaõnnestunud. Ilmar Raagi veiderdava stiiliga rahvuslikku eneseteadvust siiski toestada ei saa.
Teisest maailmasõjast on nõukogude ajal tehtud suurepärane sõjafilm „Inimesed sõdurisinelis". Vähem häid filme samast ajast tehti ka. Praeguses Eestis oleme aga jõudnud vaid üksteise hinge närida teemal, et kes võitles paremal ja õigemal poolel. Selle asemel et teha riigi rahaga üks mõjukas mängufilm tohutust katastroofist, kus mõlemal pool rinnet sõdinud eesti mehed võiksid lõpukaadrites öelda: meie võitsime selle sõja!
Kusjuures viimane aeg oleks ka mängufilmi keeles mõelda Eesti meeste osalusel peetavate Iraagi ja Afganistani praeguste sõdade näitamisele. Muidugi võib öelda, et meile piisab ka ameeriklaste toodangust, aga sel juhul tuleb öelda, et Eesti ei tahagi olla midagi enamat USA 52. osariigist. Viimasel juhul ootab hiljemalt meie poegi paratamatult ees vaidlus, kas kodust kaugel kõrbes ja mägedes sõditi õigel või valel poolel.

Sõja näitamise viis on meediamaailmas vähemalt sama tähtis kui sõda ise. Sama käib ka uudistemeedia kohta. Satelliittelefoniga ajakirjanikke ei pakitud asjata Iraagi sõjakäigul enamikku löögiüksustesse. Sõjale järgnenud tagasilöögid meedias näitasid aga selgelt kätte vajaduse uut rezhiimi ülal hoidva meedia järele.
Nii hakkabki lisaks otseselt ja kaudselt ameeriklaste ülal peetavate araabia- ja kurdikeelsete tele- ning raadiojaamade araabiakeelset teleprogrammi järgmisel aastal tegema BBC. Maailma sõltumatu ajakirjanduse etalon lülitatakse sellega senisest veelgi rohkem riiklike poliitiliste vajaduste teenistusse.
Oma positsiooni kindlustamiseks mõeldud hiiglaslike relvahangete asemel oleks ka Eestil aeg astuda meediamaailma. Enne riigieelarve mõõtu lennukiostudele mõtlemist on märksa otstarbekam investeerida meediasse, sest seal sõdimine on odavam ning efektiivsem.

KESKMÕTE:
Aeg oleks mõelda mängufilmile Iraagis ja Afganistanis sõdivatest Eesti meestest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (31)