Eesti kool triivib reformituules

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning koolide rahastamise põhimõtete muutmine, niisamuti õpetajate palk on tekitanud vaenu ning loonud usaldamatuse õhkkonna. Haridus- ja Teadusministeerium on skeptikute suhtes võtnud selgelt süüdistava hoiaku, kohalikud omavalitsused on asunud kaitsepositsioonile ning õpetajad on äraootaval seisukohal.

Lapsed on riigi vundament

Lapsed ja haridus on iga riigi jätkusuutlikkuse vundament. Meie kõigi ühine huvi peaks olema kompromissi leidmine. Sel eesmärgil kutsusid Keskerakonna riigikogulased eile, 3. detsembril Riigikogu suures saalis kokku olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, mille keskmes oli üldhariduse jätkusuutlikkus. Tahtsime arutelu kaudu anda kõikidele osapooltele võimaluse oma suu kõige paremas mõttes puhtaks rääkida. Sõna said haridus- ja teadusminister, õpetajate, kohalike omavalitsuste ning fraktsioonide esindajad.

Mis esmajoones muret teeb?

Mille üle me vaidlesime ja mis meile muret valmistab? Esmalt võtsime tähelepanu alla õpetajad. Suurimaks murekohaks on õpetajate palgatõus ja töökoormus. Küsitavusi tekitab olukord, kus minister Aaviksoo lubab õpetajatele 11-protsendist palgatõusu, ehkki järgmise aasta riigieelarvesse on planeeritud vaid 4,7-protsendine reaalne palgakulude kasv.

Lisaks valmistab muret õpetajate töökoormus, kuna kooliseaduse muudatustega kaotati nõue, mitu tundi tuleb õpetajal täiskoormuse saamiseks klassi ees anda. Hetkel kehtib õpetajatele vaid 35-tunnine tööaeg ja puudub igasugune kindlustunne, kas õpetaja ei pea klassi ees andma just nimelt 35 ainetundi nädalas senise 18-24 asemel.

Õpetajaid enam ei atesteerita

Hariduse reformimise käigus kaotati õpetajate atesteerimisastmed. Tänastest noorempedagoogidest, pedagoogidest, vanempedagoogidest ja õpetaja-metoodikutest saavad ühel pulgal olevad õpetajad. Ametijärkude kaotamisega muutub õpetajaamet veel staatilisemaks ning kaob motivatsioon erialaseks arenguks.

Madala palga kõrval võib atestatsiooniastmete kaotamine kujuneda potentsiaalsetele noortele õpetajatele argumendiks, et mitte asuda tööle koolis. Puudub ju igasugune motivatsioon karjääriks.

Maalapsed ja kodulähedased koolid

Muudatused hariduses puudutavad teravalt ka koolilapsi. Esiteks on suur oht, et kaovad kodulähedased maakoolid. Hariduse uue rahastamismudeliga on õpetajate palgad seotud õpilaste arvuga klassis. Põhikooli õppes kaetakse riigi poolt õpetajate tööjõukulud täies mahus, kui klassis on keskmiselt 24 õpilast. Gümnaasiumis peab klassis olema aga keskmiselt 32 õpilast.

Niivõrd kõrgete klassi piirnormide kehtestamisega võime juba mõne aja pärast näha paljude põhikoolide hääbumist. Kaovad ka paljud gümnaasiumid või jäävad need valdade-linnade rahastada. Kui kohalikud omavalitsused seda täiendavalt ei suuda, tuleb kool kinni panna.

Ma ei saa nõustuda regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri seisukohaga, et kodulähedasest koolist tähtsam on kvaliteetne haridus. Esiteks, paljud maakoolid annavad lastele kvaliteetset haridust. Teiseks, kui riik valib koolivõrgu korrastamisel suuna, kus laps peab igal koolipäeval sõitma vähemalt ühe tunni kooli ja teise tagasi koju, siis tuleb juba täna mõelda logistilistele lahendustele. Kuidas tagada selleks bussiliiklus? Me ei taha ju, et laps peaks koolipäeva lõpus bussi oodates aega surnuks lööma. Sama suurt tähelepanu tuleb pöörata õpilaskodude loomisele.

Omavalitsuste raha

Hariduse reformimisel on pidevalt suurenenud kohalike omavalitsuste rahaline vastutus. Juba uue õppekavaga kirjutati koolipidajale ehk kohalikule omavalitsusele juurde kohustusi, milleks linnadel ja valdadel vahendeid ei ole. Kriisiaastatel kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksuosa vähendati, ja see on tekitanud valdade-linnade eelarvetes tõsise puudujäägi. On äärmiselt kahju, et koolipsühholoogide, logopeedide jt kooli tugitöötajate palgarahaks ei ole riigi poolt ette nähtud mitte mingisugust toetust.

Peame leidma ühisosa

Haridus- ja Teadusministeerium on seadnud eesmärgiks pakkuda kvaliteetset, kättesaadavat ning õppija ja ühiskonna vajadusi arvestavat haridust. Et ministeeriumi visioon ei jääks pelgalt paberile, on meil vaja välja töötada komplekssed ja kõiki osapooli rahuldavad lahendused. Enne uue riigieelarve vastuvõtmist peame astuma pika sammu ühisosa leidmise suunas. Loodetavasti aitas Keskerakonna tõstatatud hariduse kui riiklikult tähtsa küsimuse arutelu suurendada koostöötahet ning leida toimivaid viise, kuidas meie hariduseluga edasi minna.

MAILIS REPS, Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees, haridusminister 2002-2003 ja 2005-2007

[esiletõste] Keskerakonna riigikogulased kutsusid kokku olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, mille keskmes on üldhariduse jätkusuutlikkus. Tahtsime, et arutelu kaudu saaksid kõik osapooled suu puhtaks rääkida.

[fotoallkiri]

RIIKLIKULT TÄHTIS: Keskerakond korraldas Riigikogus 3. detsembril olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu teemal „Üldhariduse jätkusuutlikkus". Sõna said haridusminister, õpetajad, omavalitsustegelased ning parlamendifraktsioonide esindajad.

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo kõneles Eesti kooli tulevikust, Haridustöötajate Liidu juhatuse liige Kaja Land rääkis teemal „Eesti üldhariduse jätkusuutlikkus õpetajate silmade läbi", Maaomavalitsuste Liidu aseesimehe ja Kose vallavanema Vello Jõgisoo sõnavõtu pealkiri kõlas „Kohalike omavalitsuste toetus riigieelarves" ning Keskfraktsiooni aseesimees Mailis Reps peatus Eesti hariduse teravamatel probleemidel.

Pildil: 2012. aasta märtsis korraldas õpetajaskond üleriigilise streigi ja õpetajate esindused sõitsid Tallinna meeleavaldusele. Kuigi nende aktsioonide tulemus ei kajastunud otsekohe haridustöötajate rahakotis, on ometi hariduselu probleemistik ja õpetajate palk püsinud poolteist aastat kuuma küsimusena üleval nii poliitikas kui ka meedias.

Jaga |