Ando Leps: Eesti anno 2013: jääkelder kustutab rahva lootuse elama jääda

INDREK VEISERIK

indrek@kesknadal.ee

Möödunud aasta kujunes poliitiliselt äärmiselt rahutuks. Juhtus see, mida ilmselt vähesed oleksid veel 2011. aastal uskunud - meedia asus paljastama seni kaljukindlat positsiooni nautinud Reformierakonna tegusid. Vaevalt et meedia muutunud hoiak tulenes üksnes Silver Meikari ülestunnistusest. Meikar oleks võinud sellega ju välja tulla aastaid varem. Mis tingis muutuse? Miks Mart Kadastik ja Hans H. Luik ning eelkõige Äripäev hakkasid korraga aktiivselt paljastama?

Tooksin võrdluse nõukaaegse ülivõimsa KGB-ga, kes ennetas sündmusi riigis tervikuna, kuna KGB valdas informatsiooni. Tuleb siiski tingimata ütelda, et Mart Kadastik, Hans H. Luik ja Urmo Soonvald mängivad tegelikult topeltmängu. Ühelt poolt nad nägid juba ammu, et Reformierakond on omadega põhjas. Kuid teiselt poolt panid meediajuhid käe ette paljudele end ajakirjanduses avaldada soovivatele autoritele, kandes osa neist mustadesse nimekirjadesse ja keelates neid kommenteerimast, näiteks Delfis! Ka mina kuulun viimaste sekka.* Irooniliselt öeldes - see ongi sõnavabadus Eesti moodi!

Ma ei tunne Meikarit ega tea tema „sisu". Kuid arvan, et ta ei valetanud. Miks ta kohe ei hakanud oma lugu rääkima, selleks võib olla mitu põhjust. Esiteks, ta võis loota mingisugusele omakasule. Teiseks, kuna ta ei pääsenud Riigikokku, mis oleks andnud talle hea sissetuleku, siis võis olla see ülestunnistus ka teatud kättemaksu tunnustega. Kolmandaks, Meikaril hakkas võib-olla südametunnistus piinama, et milliste jäledate tüüpidega ta peab ühes erakonnas olema ning nendega koos ühte ja sedasama suppi lurpima. Meikar võis tahta lõppude lõpuks olla aus mees.

Kas Autorollo ümber toimuval Keit Pentus-Rosimannuse skandaalil on piisavalt kaalu, et lõpuks kukutada võimult peaminister Ansip?

Pentus-Rosimannuse skandaal on väga tõsine. See, kus on mängus Rain Rosimannuse käsi, otseselt või kaudsemalt, sugulussidemete kaudu, teeb alati ettevaatlikuks. Ta on ju olnud meie tähtsate riigitegelaste juures varemgi kiibitsejaks. Maletajate keeles on kiibitseja ikkagi võrdlemisi negatiivne tegelane, kes küll ise mängida oskab, kuid kardab kaotada. Nii on lood ka Rain Rosimannusega, kes on halli kardinalina pika aja jooksul lükanud vastutuse teiste õlule.

Millisesse seisu on Reformierakond jõudnud pärast aastatepikkust võimulolekut?

Sellega, et Reformierakond valis endale vapimärgiks orava, on kõik öeldud. Orav teadaolevalt jookseb rattas ringi. Kuidas siis saab oravapartei olla reformipartei? Orav ju uut teed ei raja, kui ta kogu aeg ühte ja samasse kohta tagasi tuleb. Ka orava mälu pole kõige parem. Ta kuhjab endale kokku toitu ja peidab seda, kuid pärast ei mäleta, kuhu. See kõik haakub tänase Reformierakonnaga, kes on kokku kuhjanud endale varandusi. Pärast aga enam ei mäletata või, õigemini, ei taheta mäletada, et kõik see toimus mittevastavuses kehtivate õigusnormidega.

Toon paralleeli väite „jookseb ringi nagu orav rattas" ja president Toomas Hendrik Ilvese vahel. Ilves oli minu mäletamist mööda sel ajal välisminister, kui Riigikogus esitati talle küsimus, mis käsitles sedasama orava ringiratast jooksmise juttu. Olin siis ka ise Riigikogus. Ilves, vaeseke, ei saanud sellest eestikeelsest sõnademängust kahjuks aru, ja vähemalt tol ajal ta tõlkis oma eestikeelse jutu inglise keelest. Täpselt samuti nagu seda tegi ka Karl Vaino, kes tõlkis jällegi oma eestikeelse jutu vene keelest. President Ilvese kasuks peab siiski seda ütlema, et ta on teinud eesti keele tundmaõppimisel suuremaid edusamme kui Vaino.

Aegade vältel ei ole reformierakondlastel olnud suuri ideid, võrreldes Keskerakonnaga. Raskustega tuleb meelde arvatavasti ainus nende „idee" - püüd kohtu kaudu maha parseldada Mustpeade maja mingisugusele rahalõhna haistvale „sakslaste" seltskonnale, kel ei olnud õigusjärglust enne sõda eksisteerinud Mustpeade vennaskonnaga, nagu selgus hiljuti Tallinna halduskohtu kohtulahendist. Kuid ei ole head ilma halvata. Eesti kultuur ja eriti üks selle osake, psühholoogia, sai kohutavalt kannatada, kui tuntud akadeemikul Peeter Tulvistel kadus nüüd koht, kus saab „rääkida korralikku saksa keelt"...

Kes ministritest võis seista selle eest, et Mustpeade maja oma identiteeti kiivalt varjavatele ärimeestele maha parseldataks?

Mustpeade maja saaga taga seisab loomulikult reformierakondlasest kultuurivaenulik kultuuriminister Rein Lang. Pole imestada, et see mees meie kultuuri ei austa. Ta varjab ametlikes dokumentides kiivalt oma päritolu. Lang ei räägi sõnakestki oma esimesest töökohast pärast Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist 1980. aastal. Kas Rein Langil on häbi või ei võimaldaks see tal pidada Eesti Vabariigis ministrikohti?

Rein Langi isa Ants lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1953. aastal ja ta töötas mõnda aega Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) 1. osakonna alluvuses, sealhulgas Helsingis NSVL-i saatkonnas. 1. osakond oli välisluurega tegelev struktuuriüksus, mis tegutses aastail 1978-1991. Selle osakonna ülesanne oli teabehange oma territooriumilt ning poliitilise ja majandusliku informatsiooni kogumine välisriikidest, eelistavalt väliseestlaste kogukondadega riikidest nagu Soome, Rootsi, Kanada, Suurbritannia, Austraalia, Saksamaa, USA jt. Poeg Rein oli isa Langiga Helsingis loomulikult kaasas.

Peale õigusteaduskonna lõpetamist suunati poeg Rein Lang tööle Tallinna, Tatari tänavas asunud Injurkolleegiumi ENSV kontorisse. Tegemist oli õigupoolest KGB tütarettevõttega, mis liigkasuvõtmise näol „vahendas" välismaale põgenenud meie kaasmaalaste omandit, kui need püüdsid oma Eestisse jäänud omakseid ja sugulasi varanduslikult aidata. NLKP ladvikul nappis välisvaluutat, ja Injurkolleegiumi kontorid olidki selle „kogumise" kohaks. Järelikult olid Injurkolleegiumi vabariiklikud kontorid ühed kõige tähtsamad välisvaluuta kogumise hoovad Nõukogude Liidu aegu.

Ja nüüd järsku üks äsja õigusteaduskonna lõpetanu võetakse kohe tööle niisugusesse tähtsasse asutusse? Tegelikult oli see tollastes tingimustes võimatu.

Meie lähiajaloo kõige tähtsama asjaolu, s.o nn veretu taasiseseisvumise peamine tingimus oli see, et võimule tulevad suure võõrriigi endised truud alamad, eesotsas president Lennart Meriga - mäletame ju, et Merit ei valinud 1992. aastal presidendiks rahvas - rahvas valis Rüütli. Meri upitasid võimule teatud „tegelased".

Kuidas kommenteerite sahinaid, et mõtlevam osa Reformierakonnast soovib koostööst IRL-iga loobuda ning asuda koalitsiooni Keskerakonnaga? Väidetavalt on see osa Reformierakonnast nõus Ansipi ohverdama, kui Reformierakonna reitingud veelgi langevad.

Reformierakondlaste ja „äraostmatute" koalitsioon vaagub iga kandi pealt. Seda kinnitab koalitsioonipartnerite pidev soov üksteisele ära panna, kuhu kaasatakse ka õiguskaitsetalitusi. Tegemist võib olla Reformierakonna ja IRL-i arvates tekkinud vastuolude korral väga kindla lahendusviisiga, mis on samas aga kõige alatum üksteisega arvete klaarimise viis. Kuid mis kõige hullem, valitsuskoalitsioon püüab erinevaid õiguskaitsetalitusi omavahel tülli ajada!

Julgen arvata, et liit Kesk- ja Reformierakonna vahel võib sündida ainult juhul, kui Reformis toimub suur sisepuhastus, kus tänased võtmeisikud eesotsas peaministriga erakonnast lahkuvad. Just nii nagu läks pärast Keskerakonna viimast kongressi, kus üks Keskerakonnas end soojendanud kamp, kes ainult erakonna toel oli saanud endale kõrgeid kohti nii Europarlamendis kui ka Riigikogus, uksi paugutades ja vihast sappi välja ajades lasi parteist jalga. Kogu Keskerakonna 2011. aasta kongressi eelne intriigide lõkkelepuhumine oli reformistide poolt osavalt punutud mäng saamahimuliste endiste keskerakondlaste väravasse, kus viimased oma rumaluses lootsidki juba ministriameteid jm hüvesid saada. Nüüd on nad jäetud tuulte meelevalda. Aga sünoptikud ennustavad pikaldasi ja kauakestvaid tugevaid tuuli...

Kuidas praeguses poliitilises seisus paistab välja opositsioon?

„Põlatud Keskerakond" (Reformierakonna hälli kiigutanud Valve Kirsipuu väide) toodab suuri ideid. Tallinna linnapea Edgar Savisaare idee luua pealinnas tasuta ühistransport läks aasta algusest käima, vaatamata „oravate" ja „äraostmatute" raevukale vastuseisule. Idee on võitnud poolehoidu paljudes Euroopa ja isegi Hiina linnades. Terav probleem on üles kerkinud Tallinnaga piirnevate valdade elanikel. Ka nemad tahavad tasuta ühistransporti kasutada, kuid valitsusele ustavad juhid nende valdade eesotsas ei taha osalusmaksu Tallinnale maksta.

Teen inimsõbraliku ettepaneku: kuni kohalike omavalitsuste valimiseni 20. oktoobril olgu ühistranspordi kasutamine Tallinnas kõikidel Eesti elanikel tasuta!

Valitsuskoalitsiooni viletsust ja opositsiooni jõudu näitas ka 19. detsembril ETV saate „Foorum" väitlus, mis puudutas peamiselt maksupoliitikat ja kus opositsiooni esindanud Jüri Ratas ja Sven Mikser olid mäekõrguselt üle valitsusliidu esindajatest Jaanus Tamkivist ja Urmas Reinsalust. Saatesse tulnud 5,5 tuhandest telefonikõnest kaks kolmandikku soovisid tänase valitsuskoalitsiooni lahkumist.

Miks oli presidendil vaja kokku kutsuda jääkeldri ümarlaud? Teadupärast ei saanud sinna üritusele kutset mõnedki sõnakad opositsionäärid, näiteks Martin ja Mart Helme, ning parlamendis esindamata parteide esindajad.

Ilves on Reformierakonna käpiknukk, sest temast tegi presidendi just Reform. Ja üldse, nii Riigikogu kui ka presidendi valimised on e-valimiste võltsingute tõttu minu kindlal veendumusel õigustühised. Pärast jääkeldri-üritust saab president öelda, et ta siiski võttis midagi ette, et Eesti rahvas ja riik välja ei sureks...

Meie põhiseadus on nii vildakalt üles ehitatud, et rahva kui suverääni (kelle selja taga ei ole enam kedagi) osa on tegelikult viidud nullini. Puuduvad rahvaalgatuse ja presidendi otsevalimise institutsioon jm, mis omakorda näitab, et riigivõim ja end eliidiks kujutlev seltskond kardavad rahvast. Seepärast president ei kutsunud keldrisse külmetama kõiki opositsioonilisi jõude. Eestlasele omase väärikusega ütlen, et jääkeldri ümarlaud oli teatud poliitilistel jõududel kõhutuule väljalaskmise koht, ega midagi rohkemat, suuremat ega üllamat.

Kui siiraks peate avaldusi, mida viimasel ajal on teinud Rein Raud? Kas ta on rakendatud SDE valimisvankri ette? Või usute siiralt tema muresse Eesti pärast?

Olen varem kokku puutunud nii Rein Raua isa kui ka vanaisaga ja seetõttu on mul küllalt raske hinnangut anda. Julgen arvata, et ta siiski langetas õige otsuse tulla välja. Mis puutub ainult formaalselt sotsist presidenti, siis võivad siin Rein Rauaga olla mängus ka mingisugused seosed. Mine sa tea. Kuid minus süveneb järjest arusaam, et Ilvesel puudub üldse mingisugune konkreetne maailmavaade, ja seda põhjusel, et sots ta mingil juhul ei ole, kui jälgida temas eriti esiletõusvat ja üha süvenevat eraomandi-lembust.

Olgem ausad, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts on ministriametis teinud maksumaksjatele, IRL-ile ja Ansipi valitsusele tervikuna palju halba. Millisena näete IRL-i ja Partsi tulevikku?

Juhan Parts on juristiharidusega mees, kes peaks olema kodus ka majandusteaduses, kuid majandus- ja kommunikatsiooniministriks ta ei kõlba. Üks pahandus ajab teist taga. Selle ameti pidamine on talle liiga raske.

Kõige drastilisemaid Partsi möödalaskmisi on kindlasti Eesti lennundusega seonduv, millega tekitati Eesti riigile otsest kahju. Millegipärast tundub, et pärast seda, kui Tallinna lennujaam hakkas kandma Lennart Meri nime, lasub sellel nagu mingisugune needus. Need „eriti isamaaliselt meelestatud" isikud, kes viisid läbi lennujaamale Lennart Meri nime paneku, oleksid pidanud siiski olema palju targemad. Kuid tarkus ei ole enda teha.

Kas „mooramaamees" Mart Laar IRL-i eesotsas on oma töö (põllumajanduse põhjalaskmine, kõige väärtusliku erastamine välismaalastele ja valitud omadele, rublamüük, Iisraeli relvatehing jmt) ära teinud ja nüüd polegi seda erakonda enam vaja?

Laari kohta, keda tuleb vaadata paaris koos Lennart Meriga, tuleb ennekõike öelda seda, et nende valitsemise ajal hävitati Eesti Vabariigis tööstus- ja põllumajandustootmine. Nende valitsemise ajal kõlasid loosungitena mõtted: meil ei ole midagi vaja toota - me ostame kõik Läänest sisse!

Kuna Eesti täna praktiliselt eriti midagi ei tooda, siis pole ka mingisugust vajadust töökäte sissetoomiseks, meil omalgi on suur tööpuudus. Üks maailma tuntumaid teadlasi Karl Marx on öelnud, et kui üks rahvas ise ei ole suuteline tootma materiaalseid väärtusi, siis see rahvas kaob peagi areenilt. Kas Eestil on see teerada juba jalge all?

Meie juhid rõhutavad, kui halvasti läheb naabritel Lätil ja Leedul. Täna on mõlemad jätnud „kartulivabariigi" selja taha. Vaat nii on lood, lugupeetud president Ilves ja peaminister Ansip! Laar koos Meriga on tegelikud Eesti Vabariigi põhjalaskjad. Isamaalane Laar ei oleks tohtinud kunagi saada peaministriks, kuna tal puudus vastav haridus ja juhile vajalik (elu)kogemus. Samuti ei tohtinud kunagi saada presidendiks isamaalaste presidendikandidaat Lennart Meri - tema seotust KGB-ga on meedias põhjalikult käsitletud.

Ometi ülistab ajakirjanik Kalle Muuli oma hiljutiilmunud raamatus „Isamaa tagatuba" Laari taevani...

Tõepoolest. Muuli kirjutab seal leheküljel 64 näiteks seda, et ma olevat pakkunud mingit „udust lugulaulu sellest, justkui oleks Lennart Meri isa ja ka Lennart Meri ise olnud KGB agent". See napi õpivõimega mees Kalle Muuli, kes veetis paar semestrit Eesti Põllumajanduse Akadeemia veterinaariateaduskonnas ja kaheksa aastat Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, midagi lõpetamata, kes nooruses astus NLKP-sse ning avaldas ka paar luulevihikut, on nüüd meie ainsa haridusalase Õpetajate Lehe peatoimetaja!?

Sarnast Laari ülistavat tooni kasutab ka truu isamaalane ja rublatehinguga kuulsust kogunud, isegi ennast selle teo valguses kangelaseks kujutanud Tiit Pruuli, kes püüdis ebaausalt ja ebaeetiliselt (ma ütleks isegi - allmaailma tegelastele omaste võtetega) korraldada Lennart Meri presidendiks valimist. Ja seniajani oleks eesti rahval põnev teada, kust pärineb Tiit Pruuli rikkus? On vana tõde, et tööga rikkaks ei saa! Hiljuti esitas Pruuli kohtusse hagi Äripäeva vastu, kuna Äripäev olevat selle „igati ausa mehe" renomee kahtluse alla seadnud.

Isamaalaste maaletoodud üksnes endale krahmamise stiil on nähtav pea igast ühistranspordis sõitvast koolilapsest, kus väikelastega emadele, invaliididele ja vanainimestele istekohta pakutakse harva. Kuna sõidan iga päev ühissõidukitega, võin ma seal nähtut üldistada. Venekeelsed lapsed annavad vanemale põlvkonnale sagedamini istet kui eestikeelsed. Ilmselt venekeelsete lasteni ei ole jõudnud see jama, mida Mart Laar on oma „tarkades" käsulaudades ja raamatutes kirjutanud.

Merit ja Laari seob aga veel üks koletu sündmus - rahvusvaheline katastroof parvlaevaga Estonia. Selles asjas pole sugugi kõik selgeks räägitud.

Et Meri sai presidendiks ja Laar peaministriks - need olidki Eesti lähiajaloo kõige jämedamad vead. Juba mõnda aega oleme olnud selle „isamaalise" erakonna lõppemise tunnistajad. Ja ega „äraostmatutel" ka pikka pidu ole. Perspektiivis kisub Eesti poliitiline elu vägisi kaheparteilise süsteemi poole, st vasak - parem, nagu omal ajal Edgar Savisaar ennustas.

Ettevõtja Toomas Annus ütles Ärilehe intervjuus, et ei soovita ühelgi inimesel tulevikus üksnes riiklikule pensionile lootma jääda. Samal ajal lahkub iga päev välismaale suur hulk meie maksumaksjaid. Kuidas omavalitsused toime tulevad ja milline tulevik ootab ees neid, kes otsustavad kõigele vaatamata kodumaale jääda?

Tundub, et valitsusliit kardab kohalike omavalitsuste valimisi. Ümberlükkamatu fakt on see, et Eestimaa on muutunud Tallinna linnriigiks.

Kolmandik elanikkonnast elab pealinnas ja selle ümbruses. Tallinna sõidetakse tööle nii Harjust kui Virust, Järvast kui Läänest. Tallinn annab tööd ja Tallinnas ei jätku töökäsi. See kõik tuleb kirjutada linnavalitsuse aktivasse.

Mida on riigil pealinnale vastu seada? Mitte midagi. Kui, siis vast Kunstiakadeemia maja lammutamine ja selle „ülesehitamise" ootus, ERM-i suurehituse lootus, ärilistel kaalutlustel Sisekaitse Akadeemia tarimine Ida-Virumaale, et saaks veelgi halvendada riigikaitselist haridust selles õppeasutuses. Ongi kõik.

Aastaid räägib siseminister nr 2, alati naeratav regionaalminister Siim Kiisler, et on vaja liita, küll sunniviisiliselt või vabatahtlikult, erinevaid valdu ja linnu, et siis saab regionaalpoliitika ükskord korda. Kuid valdade ja linnade liitmine ei too raha juurde, vaid see vähendab veelgi vanade toimetulekut ning kaugendab maainimeste ja keskuste vahemaad küllaltki nõrga ühistranspordi tingimustes. Lisaks liitmisele tuleb koondada teatud arv kohalike omavalitsuste töötajaid, aga see on äärmiselt ohtlik tänasele valitsuskoalitsioonile. Liitmisel võib olla ainus positiivne tähendus selles, et saab midagi suuremat ehitada.

Eelnevast lähtudes ei näe ma tänase regionaalpoliitika valguses mingit lootust, et regioonides elavad töötahtelised ja võimekad noored ei lahkuks oma kodukohast linnadesse või välismaale. Olen jätkuvalt seda meelt, et regionaalministri ametikohta ei ole meil vaja, kuna ta ei suuda midagi korda saata.

Kuidas kirjeldaksite üleminekut elektrienergia vabaturule?

Kõik kaubad ja teenused kallinevad, ja energiapoliitika on selle põhjuseks. Uue aasta esimene kvartal peaks asjad paika panema, kui inimesed oma tasku peal tunnevad kõikide kaupade ja teenuste kallinemist. Rahulolematud rahvahulgad võivad tulla tänavale, ja seda ei saa neile kuidagi pahaks panna. See on nende inimeste põhiseaduslik õigus. Kas selle õiguse vastu tahab valitsuskoalitsioon tuua politseile appi ka kaitseväe? Järelikult Eesti Vabariik on muutumas või juba muutunud täisvereliseks politseiriigiks.

Paljud usuvad, ja nüüd ka Siim Kallas kinnitas, et euro kokku ei kuku ja Euroopa Liit ei lagune. Tulevat hoopis Euroopa Ühendriigid. Mis on Teie arvates tõenäolisem?

Euroopa Liit on ikka üks väga „vedel" kooslus. Inglismaa on esimene riik, kes teeb kõik selleks, et see liit laguneks. Inglismaal on ajaloos olnud alati tugevad majanduslikud ja poliitilised sidemed USA-ga, olgugi et ega seal mõlemapoolset suurt armastust eriti ei ole. Arvan, et algul püütakse säilitada Euroopa Liitu Euroopa Ühendriikide kattevarjuks, kuna on saadud aru, et tänasel kujul ei ole võimalik tal eksisteerida just liikmesriikide endi juhtkondade arvukate pettuste ja varguste pärast. Loomulikult teeb Euroopa Ühendriigid peaaegu olematuks liitlasriikide olemasolu. Midagi head ei ole Euroopa Liidus täna näha, on vaid tohutu bürokraatia ja eurotegelinskite ülipalgad. Mille eest? Euro aga püsib juuksekarva otsas, kuna tema tekkepõhjus oli kuidagi kunstlik ja mitte hästi järele mõeldud. Arvatavasti osa „targemaid" riike seepärast euroga ei liitunudki.

Mida teha, et Euroopa Liidu rahvastekatlas eestlastena püsima jääda? On see eestlaste unistus üldse reaalne?

Kui tänane koalitsioon jätkab, siis muutub eestlaste ja eestimaalaste olukord iga päevaga aina raskemaks. Arvatavasti sünnib varsti uus valitsus, kes suudab vähemalt teatud määral pidurdada eestlaste väljasuremise protsessi, s.t kaasa aidata sündimuse suurenemisele, vähenda haritud noorte ja heade töökätega noorte põgenemist riigist, leevendada vaesust jmt.

Kuid ühe päevaga ei ole võimalik muuta paremuse poole Reformierakonna ja isamaalaste aastatepikkust sigatsemist eesti rahva kallal. Selleks et rahvas jääks maale elama, on eelkõige vaja, et koolid, kauplused, postkontorid ja apteegid jääksid alles. Alles siis tekib võimalus ettevõtete ja töökohtade loomiseks.

Kuid tahaks loota, et alanud aastal muutub Eesti elu natukegi talutavamaks. Ühiskonnas on ju juba tunda ja näha seda, et inimesed hakkavad toimunust aru saama ja väljapääsu otsima.

• /Joonealune märge esimesele küsimusele antud vastuse juurde/   * Nädalavahetusel püüdis Ando Leps kirjutada kaastundlikke sõnu Vello Saatpalu surmauudisele Delfis, kuid kuna ta soovis seda teha oma nime all, siis ei läinud kommentaar läbi. Seda, et tema avalikud kommentaarid ei läbi Delfi tsensuuri, on ta märganud juba pikemat aega.

•  

[esiletõste]

Kogu Keskerakonna 2011. aasta kongressi eelne intriigide lõkkelepuhumine oli reformistide poolt osavalt punutud mäng saamahimuliste endiste keskerakondlaste väravasse, kus viimased oma rumaluses lootsidki juba ministriameteid ja muid hüvesid saada.

[pildiallkiri]

PURUSTAB TABUSID: Meie lähiajaloo kõige tähtsama asjaolu, s.o nn veretu taasiseseisvumise peamine tingimus oli Ando Lepsi sõnul see, et võimule tulevad suure võõrriigi endised truud alamad, eesotsas president Lennart Meriga. Lepsi hinnangul ei oleks ka isamaalane Laar tohtinud kunagi saada peaministriks, kuna tal puudus vastav haridus ja juhile vajalik (elu)kogemus.

Jaga |