Tõstame esikohale patsiendi huvid

MARIKA TUUS,      14. juuni 2006


Möödunud neljapäeval toimus Toompea lossi Valges saalis Riigikogu sotsiaalkomisjoni avalik istung, kus arutati rahvastiku tervisepoliitikat ja investeerimist tervisesse.
Saavutamaks tervishoiupoliitikas seatud eesmärke on vaja hinnangut läinud aastate tervishoiupoliitikale, vigade ja möödalaskmiste väljatoomist. Tänini ongi just see kõige raskemaks osutunud.

Oleme aastaid tagasi teinud tervishoiupoliitikas suuri vigu, võtnud mitmeid põhimõtteliselt vale suundi, mis meile nüüd kätte maksavad. Kosmeetiliste parandustega enam hakkama ei saa.
1996. aastal tegime poliitilise otsuse oluliselt vähendada tervishoiu riiklikku doteerimist. Kaotati kapitalikulude doteerimine, vähendati rahaeraldusi kiirabile, sünnitusele, endoproteesimisele jne. Praegu on riigi osalus (lisaks 13%) 10%, 1996. aastal oli 16 protsenti. Euroopas keskmiselt on see tunduvalt suurem – riik maksab tervishoiule peale. Inimeste omaosalus on meil tõusnud 24 protsendini, Euroopas on see 10–15 protsenti.
Praegune valitsus on küll suutnud riigi osalust pisut tõsta – tõstes miinimummäära, millelt makstakse sotsiaalmaksu, kuid selle alampalga suuruseni viimiseks puudub poliitiline kokkulepe, s.t riik ei taha „oma patsientide" eest (töötud, ajateenijad, emapalga saajad jne.) maksta samapalju sotsiaalmaksu, kui seda tehakse keskmise palga pealt.
Meil tuleb ka kokku leppida, kui palju raha tahame üldse tervishoiule panustada. Praegu on see Eestis 5% SKP-st, Euroopas aga 8–9 % ja Ameerikas 15%.

Tervishoius tehti oluline viga, kui aastatel 1998–1999 muudeti haiglad äriühinguteks, aktsiaseltsideks, sihtasutusteks. Oleme Euroopas ainus riik, kus kõik haiglad on eraõiguslikud. Selle korra muutmiseks puudub meil jälle poliitiline kokkulepe.
Endiselt ostame raviteenust avalik-õigusliku raha eest erafirmadelt. Keskendume riikliku süsteemi sees kasumitootmisele, mitte aga paremale ravimisele, ning kingime maksumaksjate raha erafirmadele.
Kunagised poliitilised otsused on tekitanud olukorra, kus haigla ja polikliinik ei olegi huvitatud ravijärjekorra lühendamisest. On tekitatud situatsioon, kus haigla ise soodustab tasulist vastuvõttu, sest ta peab teenima kasumit. Selline äärmusliberaalne otsus sai omal ajal tehtud.

On tekitatud paradoksaalne olukord, et kahjumiga töötav haigla annab paremat raviteenust, sest kulutab raha ravijärjekordade lühendamiseks.
Ent mis veel ohtlikum – haiglate aktsiaid saab ju võõrandada ja need võib ühel päeval müüki panna. Pretsedendidki on olemas. Juhtub see, mis juhtus ravimifirmadega – need kuuluvad nüüd kolmele-neljale võimsale korporatsioonile.
Me ei teinud omal ajal õiget valikut. Nüüd on aeg ümber otsustada. Meile sobiks ehk paremini selline tervishoiusüsteem, mis on Põhjamaades? Neis riikides on riiklik tervishoiusüsteem ehk sotsiaalmeditsiin. Haiglad kuuluvad omavalitsusliitudele, tsentraalselt kehtestatud. teenusehindasid pole, riik finantseerib. Haiglad on huvitatud ravijärjekordade lühendamisest, sest kui patsient läheb pika järjekorra pärast teise tervishoiuasutusse, peab „tema haigla" teenuse ikkagi kinni maksma.
Juba pikka aega on meil tervishoius riigi ja erasüsteemi rahad segamini. Haigekassa rahastab, teeb lepinguid ka eraarstidega ja eraarsti huvi on „kantida" patsiendi visiiditasu oma erasüsteemi üle, et ta siis kallite analüüside tegemiseks riigi rahakotile tagasi tuua. See pole süüdistus arstidele – niisuguse tee oleme ise valinud.

Tuleb lõpetada 1998. aastal kinnitatud süsteem, mil mindi üle tervishoiuteenuse sisseostmisele ka erafirmadelt.
Peaksime kokku leppima ja aru saama, et haiguslehtede kompenseerimine, kutse-ja haiguskindlustuse tagamine on ikka ka tööandja asi, nii nagu see on peaaegu kõikides Euroopa riikides. Hollandis kompenseerivad tööandjad 52 haigusnädalat, Poolas 33 ja Soomes 9 päeva, Taanis 2 nädalat. Ja meil, kus maksud tööandjale on suhteliselt madalad, ei saada hakkama 3–5 päeva hüvitamisega. Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse seaduseelnõu on Sotsiaalministeeriumis põhimõtteliselt valmis. Tarvis on vaid poliitilist kokkulepet. Sama on vaja ka ravikindlustuseta inimeste katmiseks ravikindlustusega.
Keskfraktsioon on kõikideks nendeks põhimõttelisteks muudatusteks valmis – meie taha asi pidama ei jää. Kõik need põhimõtted on vastu võetud ka erakonna volikogu istungil.

KESKMÕTE: Keskfraktsioon on põhimõttelisteks muudatusteks valmis – meie taha asi pidama ei jää.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (51)