Väljapakutud majanduspoliitilistes meetmetes ei ole vastuolusid

 Arusaadavalt ei sisalda väljapakutud majanduspoliitilised meetmed vasturääkivusi, sest pinnapealset ja piisaval määral läbi töötamata materjali ei oleks olnud võimalik sellises tähtsas küsimuses avalikuks aruteluks välja pakkuda. Marti Aaviku nimetatud vastuolud on kunstlikult otsitud ja avalikkuse ees võimendatud. Selgitamaks aga näitlikult ja üheselt vastuolude puudumist, on oluline peatuda Aaviku artiklis esitatud näidete analüüsil.

Välisinvestorid on oodatud kõrget lisandväärtust tootma

Aavik osutab ühe vasturääkivuse illustreerimiseks tähelepanu sellele, et majanduspoliitiliste meetmete paketi 6. punktis peetakse vajalikuks välisinvestorite riiki meelitamist, kuid 10. punktis väidetakse hoopis vajalik olevat välisinvestoreid piirata.

Tõepoolest, meetmete paketi punkt 6.1 rõhutab, et oluline on tagada olukord, kus Eestisse oleksid huvitatud raha paigutama investorid, kes tahaksid siin piirkonnas toota kõrget lisandväärtust tagavaid tooteid ja teenuseid. Punkt 6.1 on täiel määral kooskõlas üldise majanduspoliitilise suundumusega Eestis, kus nähakse meie majanduse edasist arengut kõrget lisandväärtust tootva keskkonnana, mis suudaks tagada Eestis töötavatele inimestele kõrged palgad ning siin toodetavate toodete ja teenuste konkurentsivõime maailmaturgudel. Arusaadavalt vajab sellise olukorra saavutamine investeeringuid, millest tulenevalt on välisinvestorid igati oodatud ja teretulnud.

Meetmete paketi punkt 10 ei räägi mitte välisinvestorite piiramisest, vaid kohaliku kapitali toetamisest. Ühe pakutud variandina töötatakse välja toetussüsteem ettevõtetele, kelle eksporditava toodangu lõpphinnast oleks üle 60% väärtuses toodetud Eestis. Kusagil ei ole öeldud, et sellist liiki eksporti ei või Eestis toota välismaisel kapitalil põhinev ettevõte. Mõte on selles, et kui 60% väärtusest lisatakse Eestis, siis paratamatult jätkub tööd ka kohalikul kapitalil põhinevatele alltöövõtjatele ja suur osa loodud väärtusest jääb Eestisse, toetades kohalikku kapitalibaasi. Seega toetab selline meede ühel või teisel viisil kohalikku kapitali, ilma et piirataks välisinvestoreid.

Jah, 10. punktis räägitakse ka uute ettevõtete sisenemise piiramisest teatud tootmisharudesse, mis on n-ö üleasustatud. Samas on öeldud, et keegi ei eristata sisenemise piiramisel kohalikku ja väliskapitali – lihtsalt litsentse ja tegevuslubasid ei väljastata mitte kellelegi. Keegi ei piira väliskapitali ega erista välisinvestoreid kohalikest, vaid selle meetme abil säilitatakse kohalik kapital teatud sektorites.

Kaitstavad sektorid peavad tagama tulubaasi ümberkorraldusteks 

Oluline on tähelepanu juhtida ka sellele, et kirjeldatud viisil kaitsmist vajavad sektorid ei kuulu kõrget lisandväärtust toota suutvate majandusharude hulka. Seega ei ole tegemist sektoritega, kuhu me välisinvestoreid eelkõige ootame. Õigem oleks öelda, et me lihtsalt kaitseme teatud sektoreid edasise konkurentsi tihenemise eest ja ootame investeeringuid eelkõige teistesse majandusharudesse. See, et kaitstavates sektorites paikneb palju kodumaist kapitali, on lihtsalt ajalooliselt välja kujunenud – ohtu sattunud tootmisharude kaitse on ühtlasi ka ohtu sattunud kodumaise kapitali kaitse.

Võib tekkida küsimus, et kui meil on mingisugused sedavõrra vananenud ja kohalikku kapitali sisaldavad tootmisharud, mida on vaja uute konkurentide eest kaitsta, kas selline iganenud struktuur on ikka meie majandusele üldse vajalik ja miks seda kaitsta? Probleem on selles, et need mõned kaitsmist vajavad tootmisharud tagavad meile täna sissetulekut ja sama sissetulekut vajame hädasti ka majanduse struktuuri vajalikuks muutmiseks.

Sisuliselt on mõne tootmisharu kaitsel tegemist printsiibiga, et vana kaevu ei tohi enne kinni ajada, kui uus ei ole valmis. Järelikult ei piirata mitte uue kaevu ehitamist  (s.o välisinvestorite tulekut),  vaid piiratakse vana kaevu kinniajamist, tagades teatud kodumaist kapitali sisaldavate tootmisharude kaitse vähemalt seni, kuni majanduse struktuur on piisavalt muutunud.

Kõiki meetmeid ei kasutata ühel ajal ega ühel viisil 

Nagu ülaltoodud selgitusest nähtub, võib Marti Aaviku poolt mainitud vastuolu tunduda tegeliku vasturääkivusena ainult materjaliga väga pinnapealsel tutvumisel. Sisulise süvenemise korral  vastuolusid ei ole.

Majanduspoliitika kujundamise võimaluste analüüsil on oluline rõhutada, et majanduspoliitilisi meetmeid rakendatakse alati läbimõeldult ja strateegiliselt kaalutletult, millega välistatakse ka meetmete omavaheline vastuolu. Kui meetmeid rakendada läbisegi ja juhuslikult, võib loomulikult rappa minna.

Kui võrrelda majanduspoliitiliste meetmete rakendamist tinglikult auto juhtimisega, siis ju ka autol on kaks täiesti vastuolulist pedaali – pidur ja gaas. Üks on mõeldud edasiliikumiseks ja kiirendamiseks ning teine pidurdamiseks. Kui Aaviku stiilis teemat tõstatada, peaksid ka autotootjad ära otsustama, kas auto on mõeldud pidurdamiseks või kiirendamiseks ja mitte pakkuma välja vastuolulisi pedaale. Arusaadavalt on auto juhtimisel vaja nii gaasipedaali kui ka piduripedaali. Lihtsalt enamikel juhtudel ei rakendata neid samaaegselt ja läbimõtlematult.

„Riigi majanduspoliitilised meetmed majanduskriisi tingimustes” on mõeldud sisulise arutelu tekitamiseks ühiskonnas ja tänuväärt on igasugune tagasiside. Mida põhjalikumaid probleeme ja teemasid selle materjali põhjal tõstatatakse, seda sisulisemaid vastuseid ja argumente on võimalik vastu pakkuda. Meetmete liig pinnapealne kritiseerimine ja kunstlike tõkendite leiutamine võib küll hetkelist tähelepanu teenida, kuid ei loo sisulist diskussiooni. Täna vajame aga just edasiviivat arutelu.

[esiletõste]

EDGAR SAVISAAR: Nii nagu autol on gaasipedaal ja piduripedaal, on ka majanduses vaja läbimõeldult anda gaasi ja vajutada pidurit.

EDGAR SAVISAAR, Tallinna linnapea

Jaga |