Kildkonna huvid põrkuvad avalikkuse huvidega

Meil pole veel tänagi täit selgust, mis on riigi omand, mis kuulub kohalikule omavalitsusele, mis on eraomandis. Tallinna vanalinnas on isegi osa linnamüüri torne langenud eraomandisse, kuigi üksnes nimetus „LINNAmüür" peaks otse viitama, kes on õigusjärgne omanik. Alles hiljuti pidime kulutama hulga linnarahva raha Neitsitorni tagasisaamiseks linnale. Mäletate ju, kuidas ta mõnikümmend aastat tagasi uhkesti korda tehti ja kuidas ta seejärel omandivaidluste ajal järjest rohkem ja rohkem rääma vajus?

Kas meie enesekindlale valitsusele meeldiks, kui krahv Stenbocki järeltulijad nõuaksid endale tagasi nende - Stenbocki maja? Seegi on rohkete riigimiljonite eest korda tehtud. Kas valitsus loovutaks?

Kui aga praegu Roomas resideeriv Saksa Ordu tahaks enda käsutusse Toompea lossi? Küllap kinnitaksid nii krahv Stenbock kui ka Saksa Ordu meistrid, et Eesti Vabariigi valitsus ja riigikogulased tohiksid nii Stenbocki maja kui ka Toompea lossi lahkesti edasi kasutada ning et „tagastamine ei kahjustaks praeguste kasutajate huve ja nende soov oleks vaid õigluse taastamine... (ning neile rendi maksmine). Mis aga juhtub, kui peaaegu olematuks kuivanud Mustpeade vennaskond hooned tagasi saab, aga ei saa hoolduse ja haldamisega hakkama? Väga tõenäoliselt müüakse see sellisel juhul esimesele ettejuhtuvale ostjale, kellel on kohe raha lauale panna!

Kehtiv omandireformi seadus lubab olulise kultuuriväärtusega objekte mitte tagastada. See säte võimaldaks loobuda ka kõnesoleva objekti tagastamisest. Siit tulenebki küsimus ja imestus, miks valitsus ei luba Tallinna linnal rakendada sedasama seaduse sätet Pikk 26 asuva Tallinna Mustpeade vennaskonna majavalduse suhtes?! Kõne all olev hoonekompleks koosneb kolmest majast kokku 87 ruumiga ning hõlmab ka põlist eestluse kantsi - Oleviste Gildi hooneid.

Minu arvates tehti viga 1992. aastal, kui Mustpeade vennaskond (oma tegevuse Tallinnas juba 1940. aastal lõpetanud) omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati. Protsessimine Mustpeade majavalduse pärast on kestnud aastaid. Linn on lähtunud soovist hooned oma valdusesse jätta omandireformi aluste seaduse sätte alusel, mille kohaselt suure kultuuriajaloolise väärtusega hooneid ei tarvitse tagastada. Põhjuseks on olnud soov tagada hoonestuse jäämine ühiskonna teenistusse avaliku kultuuriobjektina.

Minule täiesti arusaamatutel põhjustel on Eesti Vabariigi valitsus asunud avaliku kultuurihuvi asemel toetama ühe kildkonna huve. Samas meie põhiseadus kinnitab, et meie riigi mõte ja eesmärk on eesti rahva, keele ja kultuuri säilitamine, mitte aga erastamine. Tegutsedes kildkondlike huvide toetamise nimel, asub valitsus tegutsema rahvuslike kultuurihuvide vastu.
Meedia on väitnud, et „Mustpeade vennaskonnaga on liitunud mitmeid prominente". No ja mis siis?

Riigikohus peatas 2011. aasta alguses tagastamisprotsessi, nõudes osapooltelt uusi argumente. Valitsus leidis, et „Mustpeade argumendid on tugevamad" ning otsustas nüüd vahetult suvepuhkuste eel „asja ära teha". Minu teada pole peale paari vastuolulise deklaratsiooni avalikkusele teadagi antud, millised on Mustpeade vennaskonna argumendid, rääkimata „tugevamatest argumentidest".

MILLE POOLEST ON ÜKS ÜLINAPI LIIKMETE ARVUGA MEESTE KLUBI PAREM HALDAJA/VALDAJA KUI TALLINNA FILHARMOONIA JA TALLINNA LINN?

Lugupidamisest Mustpeade vennaskonna kunagiste ajalooliste teenete vastu võiks linn ehk sõlmida koostöölepingu vennaskonna järglastega.
 

KESKMÕTE: Tegutsedes kildkondlike huvide toetamise nimel, asub valitsus tegutsema rahvuslike kultuurihuvide vastu.

Jüri Kuuskemaa

kunstiteadlane

Jaga |