Psühholoogiliselt nõrgaks ja šantažeeritavaks vormitud eestlane

Pentti Kurikan Nimipäivät-tüübid on ambitsioonikad ja distsiplineeritud, nad rokivad ja reisivad ning naudivad elu, esindades oma riiki sama väärikalt kui tippsportlased või president. Nad on auks mitte ainult Soomele, vaid kõigile Euroopa riikidele ja nende hulgas ka Eestile – kes, nagu teame, kohtleb oma erivajadustega inimesi päris jõhkralt. Ta kohtleb neid nii jõhkralt, kui vaid üks äärmuslikus kapitalismis vaevlev ja lagunev riik suudab kohelda.

Eestis erivajadustega inimesed ei juubelda oma nimepäevadel (Pentti KurikanNimipäivät = Pentti Kurikka Nimepäevad), ja võib-olla isegi mitte sünnipäevadel.

Tüüpiline Eesti elu

Reisisin hiljuti oma väikese lapsega rongiga Tartust Tallinna. Istusime esimeses klassis, kus polnud isegi tualetti, ja kohta, kuhu panna lapsevanker. Mängunurgakesest ei saanud isegi unistada. Kõige tipuks käitus osa inimesi rongis nii, nagu nad polnuks kunagi last näinudki – kui laps nuttis, olid nad häiritud, ning mingid värdjad hakkasid isegi nõudma tema vaigistamist. Kui ma kutsuks neid tegelasi ahvideks, teeksin liiga ahvidele.

Ehk rongis käis tüüpiline Eesti elu, eks?

Siin Eestis peab inimene taluma iga päev olukordi, kus inimest ei kohelda inimlikult ega väärikalt. Aga mida teeb eestlane sellisel puhul? Ta ei tee midagi. Eestlane ei nõua oma riigi nõrgimatele paremaid elutingimusi ning võimalusi kogeda elu- ja võib-olla isegi võidurõõmu, ja ta isegi ei nõua, et oma riigi rongides saaksid reisida ka lastega vanemad. Kus ja kuidas peaksid nad siis reisima?

Soomes pooks inimesed sellist riiki ja selliseid riigiteenuseid kujundavad poliitikud munepidi üles, ja Soomes keelduksid inimesed kategooriliselt reisimast rongides, mis meenutavad oma teenuste poolest pigem loomavaguneid. Teate, sel aastasajal peaks kõik reisirongid olema juba ehitatud mugavalt reisimise ja mitte küüditamiste jaoks.

Tippjuhid toodavad usaldamatust riigi vastu

Teema on muidugi laiem ja eeltoodud näited on vaid jäämäe tipp. Teema tegelikuks nimeks on ”Eesti eriti haige aastakümme ja selle poolt kujundatud inimesed”. Eriti haige aastakümme oli, jah, 1990-ndad, ja nüüd me kõik lõikame neid vilju. Eestlastest, kellest meelega vormiti 1990-ndatel ükskõikselt oma ühiskonda ja kaasmaalastesse suhtuvad jõhkardid, on nüüd saanud täiskasvanud, kes saavad seega ise teha või mitte teha oma riigi arenguid puudutavaid otsuseid.

Kirjeldan 1990-ndaid ka oma värskes mälestusteraamatus ”Tartu kevad 1996 – ehk siirderiigi zombie’d”. Tollal, nagu ka praegu, tahtis Eesti võimueliit hoida eestlaste elu võimalikult ebastabiilsena ja ebakindlana, sest ebastabiilne ja ebakindel isik ei kritiseeri kunagi oma riiki ega võimulolijaid. Ta on selleks liiga kurnatud, liiga närvis, liiga masendunud. Oma päevad sisustab selline tüüp oma primaarsete vajaduste rahuldamisega, näiteks odava toidu otsimisega. Poliitikas osalemise või ühiskonnakriitika jaoks pole tal aega.

Üks niimoodi kasvatatud inimeste omadus on see, et nad on psühholoogiliselt äärmiselt nõrgad – ja seetõttu šantažeeritavad, sest neil puudub moraalne selgroog.

Seda on näha Eesti riigi tipuski. Inimressurssi on ”talentide Eestis” tegelikkuses nii vähe, et presidendi nõunikuks võib saada tegelane, kelle närvid ei pea vastu isegi sõbralikus naaberriigis avaldatud ühele blogipostitusele. Kuidas saaks sellised isikud hakkama tõelisel lahinguväljal, kas päriselt või nn infosõjas? Nad ei saagi.

Üks 1990-ndatel hoo sisse saanud Eesti ilmingutest on korruptsioon. 1990-ndatel ei tahtnud Eesti õppida oma ajaloost, ja ei taha praegugi. Nimelt, 1930-ndate lõpul siinne korrumpeerunud juhtkond ei julgenud lasta riigi kaitseväel võtta relvi kätte, sest need relvad oleks pööratud sellesama korrumpeerunud juhtkonna enda vastu. Ükski rahvas ei hakka sõdima väljastpoolt tuleva ebaõigluse vastu, enne kui on saanud jagu oma riigi sisesest ebaõiglusest.

Suurte ”sõjakangelaste” riigis Eestis tähendab ”tank” vaid ”tankisti”, mis püüab igal moel paljaks koorida oma riiki ehk vaeseid maksumaksjaid. Eriti palju leiab neid koorijaid kõrgete riigiametnike hulgast. Lahti neid ei lasta, isegi kui nad jäävad vahele sulaselge varastamisega.

Värske eriti jõhker juhtum on riigifirma Eesti Raudtee, kus hästiteeniv tegevjuht lasi oma naisel osta kütust maksumaksja kulul, ja seda aastate vältel. Sama mees töötab firmas edasi, ja keegi sunni ka firma nõukogu võtma vastutust. Nagu näha, Eestis mõiste ”usaldus” (või selle kaotamine) ei oma mingit tähendust. Kuidas nõuda usaldust kodanikelt oma riigi vastu, kui seda pole näha riigi tipus?

Eesti on nagu tuulelipp

Rikutud moraalist ei saa meie Eestis üle ega ümber. See on Eesti rahva haigus, nagu seda on ka pelgurlikkus, eriti meeste puhul. Asi on arenenud nii kaugele, et naaberriigid peavad Eestile ütlema, mis on moraalne ehk lubatud ja mis pole mitte. Nii ütles Eestile äsja Soome, kui erakordselt räigete demokraatiavastaste sõnavõttudega tuntust kogunud Eesti presidendi nõunik ründas Soome ajakirjanikke. Soome survel arendati Eesti demokraatiat niivõrd, et nõunik sai kinga.

Ise olen hakanud Eestis praktiseeritava demokraatia vormi nimetama – ”toetatud demokraatia”. Praktikas tähendab see, et Eesti juhte ja ametkondi kutsutakse taas ja taas korrale välisriikide poolt, kui ollakse saadud hakkama mingi erakordselt lolli ettevõtmisega.

Värske näide toetatud demokraatiast oli ka ”julgeolekuohuks” tembeldatud Itaalia ajakirjaniku väljasaatmine Eestist. Sisse lubati ta siis, kui välisriigid taunisid Eestit. Seega võib Eestit nimetada ka tuulelipuks.

Psühholoogilise nõrkuse tundemärk on ka pidev solvumine. Kõigile oma elule sisu ja tähendust otsivatele solvuvatele eestlastele teavitan, et minu uus soomekeelne raamat ”Todellinen Tallinna – kriittinen matkaopas Tallinnaan ja Viroon” (”Tõeline Tallinn – kriitiline reisijuht Tallinna ja Eestisse”) ilmub Soomes aprillikuu lõpul. Raamat pakub tuhandeid värskeid võimalusi solvumiseks.

Autogramme raamatusse saate minult küsida kasvõi Tallinna–Tartu rongis. Leiate mind rongi ainukese tualeti järjekorras, väike laps süles. Tihtipeale mõtlen sellessamas rongis: mis mõtet on üldse elul, kui seda ei saa elada väärikalt?

SAMI LOTILA

[esiletõsted]

Inimressurssi on ”talentide Eestis” nii vähe, et presidendi nõunikuks võib saada tegelane, kelle närvid ei pea vastu isegi sõbralikus naaberriigis avaldatud ühele blogipostitusele.

 Psühholoogilise nõrkuse tundemärk on ka pidev solvumine. Kõigile oma elule sisu ja tähendust otsivatele solvuvatele eestlastele teavitan, et minu uus soomekeelne raamat ”Todellinen Tallinna – kriittinen matkaopas Tallinnaan jaViroon” (”Tõeline Tallinn – kriitiline reisijuht Tallinna ja Eestisse”) ilmub Soomes aprillikuu lõpul. Raamat pakub tuhandeid värskeid võimalusi solvumiseks.

Jaga |