Kaugel, kaugel, kus oled, minu kodu...

MÄRT SULTS,      19. detsember 2007


Andeks, et parafraseerin tuntud laulusõnu. Kuid nii see paraku sundüürnike vaatenurgast on. Oleme kodanike vabatahtliku ühendusega „Kopli Sundüürnik" jõudnud Euroopa Inimõiguste Kohtuni. Oleme jõudnud oma õiguste nõudmisel nii kaugele, kuhu veel keegi Eestist pole reaalselt jõudnud. Oleme teinud ligi paar aastat ränka tööd selle eesmärgi nimel. Aga kas see on piisav?..

Olen kuulnud, et juba on saadetud lobistid Euroopa Inimõiguste Kohtule kirjeldama „õiget" pilti Eesti sundüürnike olukorrast. Eesmärgiga „selgitada", et see, mida meie nõuame, on lihtsalt väljamõeldis ja muinasjutt. Ja et neid inimesi, sundüürnikke, ei saavat tõsiselt võtta.

Ehk jõuluaeg teeb imet?

Kui sundüürnike karje on muinasjutt, siis peaks tal ju õnnelik lõpp olema, ja riik lõpetaks sundüürnike vintsutused ühe hetkega. Meil kõigil oleks oma kodu – just oma kodu, mitte aga üüripind. Kaoks jubeda haldaja või majaomaniku meelevallas vaevleva „kasulapse" muinasjutt, kes väriseb pidevas hirmus omaniku ees, et suuta lihtsalt olemas olla. Seda ei ole ju palju tahetud!?

On jõuluaeg, ei tohiks rääkida tumedates toonides juttu. Aga see ei olegi tume toon! Kui 16 aastat vana ebavõrdsus saaks likvideeritud, ütleksime kergendatult: sündis jõuluime! On ju imede aeg!

Riik ütleb kindlasti, et ei ole raha.

Oli küll raha, kui taheti baltisakslastele mingit järjekordset kompensatsiooni maksta. Seda raha oli paar aastat tagasi tervelt kaks miljardit Eesti Vabariigi krooni. Meie oma kodanikeühendusega astusime sellele absurdsele otsusele Toompeal piketeerides vastu ning esitasime peaministrile ja valitsusele arutamiseks oma esimese nõudmise ebavõrdsus likvideerida.

Hr Ansip jäi kurdiks. Hr Parts sõimab sundüürnikke Riigikogu kõnetoolist, väites, et sundüürnikud on Keskerakonna väljamõeldis.

Miks Tallinn peab täitma riigi kohustusi?

Praegu ägab Tallinn riigi kohustusi täites, likvideerides kodutute ja sundüürnike probleeme. Kes keelab riigil osta Tallinna käest ära praegu ehitatavad ja planeeritud munitsipaalelamud ning need müüa sundüürnikele erastamishinnaga 300 krooni ruutmeeter? See teeks kokku ju palju väiksema summa, kui baltisakslastele mõeldud kompensatsioon.

See raha oli riigil juba kaks aastat tagasi olemas. Kas siis praegu seda raha enam ei ole?

Tallinnal jätkuks raha koolidesse, lasteaedadesse, haiglatesse investeerimiseks. Aga praegu on Tallinn sunnitud suurendama oma võlakoormat, püüdes likvideerida riigi tegematajätmisi.

Kõige tähtsam on, et sundüürnikud saaksid lõpuks oma kodu, ametlikus terminoloogias – oma eluaseme. Riigil on seda ju nii lihtne teha, aga riigil puudub tahe.

„Puudub tahe" – see ongi kogu 16-aastase omandireformi mittelahendamise nimi. Riigil on kasulik, et püsiksid teravad vastuolud. On kasulik, et inimesed peavad võitlema igapäevaselt oma olemasolu eest. Riigil on kasulik, et ainult väike osa kodanikkonnast on eluga rahul, sest siis on võimalik ülejäänud inimestega manipuleerida oma poliitilises soperdamises. Sellepärast ei tahagi riik tegelda nende väga lihtsate ja loogilistena näivate probleemide lahendamisega. Riigilt ei ole enam midagi loota.

Ja seni koduta inimesed sõimavad Tallinna linnavalitsust, et see ehitab munitsipaalmaju, mida sundüürnikel vaja ei ole, sest munitsipaalpind pole oma kodu, nagu neil oli enne omandireformi.

Tallinn teeb vähe, aga riik ei tee üldse midagi sundüürnike heaks. Ei ole teinud ega hakkagi tegema.

Kui me riiki ei sunni. Eks me lahendame siis oma probleemid ise, ja aidaku meid selles Kõigevägevam!

Soovin kõigile ja kõiges häid ja rahulikke jõule ja head uut aastat, ole sa siis sõber või vaenlane! Jõulud on kodupühad. Ehk seltsingu „Kopli Sundüürnik" tegevus aitab kaasa, et neid inimesi, kellel õnnestuks jõulusid pidada oma kodus, oleks rohkem.

[esiletõste]
Riigil on sundüürnikele oma kodu andmine lihtne teha, aga riigil puudub selleks tahe.

[Ralf R. Parve foto:]
PEAMINISTER EI VÕTNUD VEDU: Sults ja üürnike esindaja Leander
Mischelis viisid 27. septembril 2006 Ansipile sundüürnike palvekirja, kuid vastust ei tulnud ja kohtutee Euroopasse tuli ette võtta.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (122)