13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Nädala juubilar SALME REEK 100LEA ARME, 07. november 2007"Mis on ühe inimese elulugu? On's sellel üldse tähtsust?" Salme Reek 1986 Kes Te olite, Salme Reek? Nii küsisin siis, kui raamatut Salmest tegema hakkasin, ja nii küsin ka praegu, mil raamat on valmis saanud. Sest inimesel on palju nägusid, kes suudaks kinni püüda kõik ilmed? Võõraid jälgi pidi käia on ühtaegu põnev ja … piinlik. Eriti kui pole päris kindel, kas sul on selleks voli, ja küsida pole enam kelleltki. Salmest raamatut kirjutades mõtlesin jälle, et tegelikult võiksid väega inimesed, kunstirahvas eriti, siiski memuaare kirjutada, kasvõi päevikut pidada. Et jääks ehedaid mõtteid, tundeid, suhtumisi nende jaoks, kes tulevad pärast. Sest Loomise lugu on tähtis ka inimeste juures. "Olin nii üllatunud selle üle, mis minuga laval sündis. Leo Kalmet arvas, et kui alateadvus selle tegelaskuju olemuse fikseerib, keda ma laval kujutasin, siis on see roll valmis. Kui ei, siis peab temaga veel tööd tegema. Õnneks oli see kõik minus olemas." (Reek 1986) Salme Reegi teatrimaskil on kaks eksimatult äratuntavat nägu - Väikese Poisi ja Vana Daami oma. Teatriloolane Lea Tormis leiab, et Salme Reek oli kahtlemata eesti teatri kõige kuulsam lavalaps. Ja kui Ants Lauter ütles tema ema Aset nähes, et tahaks olla nelikümmend aastat noorem, et saaks selle ema Asega koos mängida, siis... Siis pidi see roll olema midagi täiesti erilist. Kas pole huvitav, et üks näitleja nii meisterlikult kehastas soorolli painest suhteliselt vabu inimtüüpe: kedagi, kellest kunagi saab mees, ja kedagi, kes kord oli naine? Kui rikas peab olema hing, kust on võtta materjali inimolemuse mõlema pooluse ilmaletoomiseks? "Kõige raskem on teha rolli, kui see on verevaene ja ebahuvitav ja temast midagi võtta ei ole või kui roll ei meeldi. Eelkõige pead sa ta endale vastuvõetavaks tegema, et saaks teda mängida. Elus on palju asju, mis ei meeldi. Kuna see on mu leib, see on mu töö ja ma ei tee seda üksinda, vaid koos teistega, siis ei ole mul õigust viriseda ega öelda, et ah, mulle see osa ei meeldi ja ma ei taha seda teha. Kui roll esialgu ei ole vastuvõetav, siis vihaga hakkad seda tegema, hakkad otsima ja leidma. On juhuseid olnud, kus väga huvitavad tegelaskujud on tulnud rollidest, mida pole esialgu nagu olnudki."/i> (Reek 1984) Salme Reek ei pidanud päevikut – või kui, siis on selle saatus teadmata. Ju oli see liiga isiklik, et võõra silma alla sattuda. Tegelikult tundub mulle nüüd, pärast teatri- ja raadiokolleegide, sõprade ja tuttavate meenutuste ärakuulamist ja kaante vahele saamist üha rohkem, et tegelikult olite Teie, Salme Reek, Suur Vaikija. Vaatamata sellele, et armastasite palju rääkida, häälekalt naerda, kõvasti tegutseda, ohtralt suhelda, et Teid jätkus igale poole ja Te ei löönud millegi ees risti ette; et olite 70 hooaega teatrilaval, mitukümmend aastat raadioeetris ja telepurgis, andsite rohkesti intervjuusid, lasite endast filmi vändata jne. Nii nagu Te ei astunud koduuksest kunagi välja, ilma et suu oleks pähe kärtspunaseks tehtud ja maniküür tipp-topp, nii ei lasknud Te ilmarahval heita pilku kuigi sügavale oma hinge, kus oli nii kaotusi ja pettumusi kui ka kibedust – ja kus liikus Suure Üksinduse hajumatu vari. See oli Teie pühapaik, kuhu teistel polnud asja. Võib-olla oli küsimus aga ka muus? Nimelt selles, et mitte kellelegi oma isikuga peale käia, olgu tegemist võimu või viletsusega. See oli Salme ja terve tema põlvkonna silmis lubamatu. "Näitleja valu ja vaeva võib teada ainult tema padi voodis," ütles Salme, ega murdnud sellele põhimõttele truudust surmatunnini. Veel üks imeline joon sidus seda kadunud kuldset generatsiooni, kuhu Salme kuulus: alati aidata, kui suudad. Salme oli sellegi põhimõtte musternäide – tema tähelepanelikkusest, aitamisvalmidusest ja ennastsalgavusest räägitakse siiani legende. Legendid ei sure. Ajalikust inimesest võib saada legend, kui saatus seda soovib ja õnn soosib. Salme Reek muutus legendaarseks juba eluajal. Salmet teati, tunti, armastati. Kui keegi on end sulle lapsepõlves südamesse mänginud, siis ta sinna ka jääb. Igaveseks. "Kui näitleja suudab mängida nii, et publik jääb pärast etenduse lõppu vaikseks kauaks ajaks, siis tähendab, et tema esinemine on mõju avaldanud. Sest aplaus, see on hoopis midagi muud, hoopis hiljem, mis tuleb. Elamus, mis teeb meid tummaks, see on Suur Vaikus…" (Reek 1973) Õnne sünnipäevaks, noor vana daam! ----------------------- [Raamatukaas] Salme Reek Noor vana daam Koostajad EIKE VÄRK LEA ARME 255 lk. Kirjastus Tänapäev 2007 ----------------- Salme Reek sündis 10. novembril 1907 ja suri 9. juunil 1996. Viimati muudetud: 07.11.2007
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
