Arvo Haug „Alati sama“

Skepsis hinges tukslemas, avasin tuntud psühhiaatrist ühiskonnategelase dr. Arvo Haugi mälestusteraamatu „Alati sama“. Juba paari lehekülje läbilugemise järel sai selgeks, et raamatu autor suudab oma lugu ka võhivõõrastele inimestele arusaadavas keeles jutustada. See on suur kunst.

Oskuslikult põimib Arvo Haug palmikusse nii enda kui ka Eesti loo. Selle olemus on järgmine: keerulisest saatusest räsitud, kuid väärikuse ja eneseusu ometi säilitanud jonnakas homsessevaatav optimism ei lase eestlasel kunagi elule alla vanduda.

Ladusalt kirja pandud mõtetest kostab midagi igavikulist ja lootusrikast. Näiteks raamatu lõpulõik: „Minu arusaamad muutusid minus nii pioneerina, parteilasena, peaarstina, peapsühhiaatrina kui ka poliitikuna kahe riigi parlamentides kembeldes, oma ainsat elu elades. Olen mõistnud, et alati samaks võib jääda ka muutudes. Elu ei takista seda kunagi. Elu võib seda ainult lihtsamaks või keerukamaks muuta.“

Dr. Haug tunnistab ausalt: “Oma naiivsuses arvasin, et hakkan ülikoolis psühhiaatriat õppides tegelema inimsuhetega. Peagi selgus, et inimsuhteid on küll võimalik õpetada, aga pea keegi ei soovi sellest õppida. See tähendab, et keegi ei soovi muuta ennast, vaid ainult teisi.“ (lk. 36)

Väärt nõu saavad tööst kurnatud: “Hetkest, kui pingeseisund mitmete ohtude tõttu enam ei vahetugi lõtvusseisundiga, ongi käes stressihaigus. Puhkused on lõppenud. Algab närvisüsteemi kurnamine. Medali teine pool on kadunud! Enesehinnanguks on ebaolek – mu närvid on läbi. Vahelduvvoolust on saanud alalisvool.“

Lk. 59 õpetatakse: „Raviks on ohtudesse suhtumise muutmine, paksu naha kasvatamine, „nagu hane selga vesi“ suhtumise arendamine; isiklike ja karjäärialaste lühiühenduste kõrvaldamine; kultuuri kui meelelahutuse ja kehakultuuri kui kehalise väsitamise ja une osa suurendamine; füüsilise ja vaimse lõõgastuse tahtliku esilekutsumise harjutamine.“

Raamatus leidub huumorit. Näiteks. „Armastus on valgus. Abielu on arve valguse eest!“, „Valimiste eel pakuvad poliitikud rohkem lahendusi, kui meil üldse probleeme on!“

Trükise muudab atraktiivseks perealbumist pärit rohke pildimaterjal. Autor ei jää sündmustel kramplikult peatuma, vaid liigub elu kirjeldades edasi nagu jõevoog.

Koljukõditaja (nõnda nimetab teose autor psühhiaatreid) raamat annab lugejale positiivse laengu.

INDREK VEISERIK

Jaga |