Eesti valitsus maalib konnast härga

MALLE SALUPERE,      28. november 2001


Pensionäride väljaastumised on õigustatud ja muljetavaldavad. Olen ka ise pensionär, aga mulle ei meeldi rõhutatud apoliitilisus ja ainult oma mätta otsast lähenemine, st ainult eakate inimeste huvide rõhutamine.

Kõige raskem on üksikutel sugulasteta vanainimetel. Nende hääled kostavad ka kõige kõvemini. Tegelikult on aga valdaval osal meist lapsed ja lapselapsed, kes hoiavad ülal tänast Eestit ning hakkavad seda tegema homme. Meie ei tohiks endale inimväärseid tingimusi nõudes neid mängust välja jätta.

Toimetulekutoetuseks 1000 krooni!

Tõeliselt sümpaatne ja hädavajalik on nõue toimetulekutoetuse piirmäära kahekordistamiseks, st tõstmiseks 1000 kroonini, kus iga järgmine pereliige saaks vastavalt 800 krooni. Praegu peavad toimetulekutoetuse saajad, sealhulgas lapsed ära elama 0,7 dollariga päevas (400 krooni kuus), mida saab enamus paljulapselisi peresid.
Viie- ja enamalapseliste perede kümnest tuhandest lapsest kasvab praegu vaesuses 92 protsenti. Kõigist Eesti lastest jäävad allapoole ametlikku vaesuspiiri umbes pooled. Seda ei kohta mitte üheski kultuurriigis.
Aino Järvesoo algatuses "Igale lapsele 1000 krooni kuus!" rääkides korrutavad sõnavõtjad ikka, et raha ei aitavat iibeprobleemi lahendada. Küsimus on aga eelkõige selles, et päästa needki vähesed lapsed, kes juba on olemas või ikka veel sünnivad vaesematesse peredesse.
Suur osa kasvavatest noortest, kannatades pideva alatoitluse, alavääristamise ning vägivalla all, sirutab käe meelemürkide ja võõra vara järele, muutub vägivaldseks ja läheb ühiskonnale nii või teisiti kaduma. Inimväärseid tingimusi kohtavad nad alles kinnipidamisasutuses, kus ühe koha maksumus (praegu ehitatavas 500-kohalises Tartu vanglas) on 0,6 miljonit krooni ja ühe vangi ülalpidamine maksab riigile ligi kümme tuhat krooni kuus. Juba praegu ületab vanglates kinnipeetavate arv tublisti meie sõjaväe isikkoosseisu.

Milleks meile NATO, kui pole enam rahvast?

Nüüd tuleb aga nentida, et uue riigieelarve projektis ei ole lastele praktiliselt üldse mõeldud, samas kui sõjalised kultused on võrreldes kolme aasta tagustega enam kui kahekordistunud. Aga milleks meile NATO, kui rahvas on hävingule määratud?
Leiame, et kuni riik ei suuda vanematele tagada võimalusi laste eest hoolitsemiseks, peab ta need kohustused endale võtma. Lapsed peavad igal juhul kasvama terveteks ja täisväärtuslikeks kodanikeks, saama korraliku hariduse ja olema tulevikus konkurentsivõimelised nii tööturul kui pereelus.

Kui teha igale lapsele viie ja enama lapsega perest teha 1000kroonine jõulukingitus (= 10 miljonit krooni), kuluks selleks vaid osa rahast, mille valitsus eraldas Eesti maine kujundamiseks välismaal. See käik annaks aga tohult suurema välis- ja sisepoliitilise efekti kui Eesti olematust edust laaritamine.

Riik ise pole alt kostva rahapuuduse hädakisa pärast ühtki hinna- ega maksutõusu takistanud. Järelikult ei tohi ta ka ise seda argumenti kasutada. Iga mittevajaliku vanglakoha arvel saaks poolesajale inimesele maksta 1000kroonist toetust terve aasta jooksul. Raha leidmiseks on hulgaliselt võimalusi. Tuleb vaid riigieelarve orienteerida tõelistele prioriteetidele ja lõpetada riigi raha praegune arutu raiskamine.

Veel pole hilja hävingut peatada

Tehkem siis ometi midagi! Kui näiteks igale lapsele viie ja enama lapsega perest teha 1000kroonine jõulukingitus (= kümme miljonit krooni), kuluks selleks vaid osa rahast, mille valitsus eraldas Eesti maine kujundamiseks välismaal. See käik annaks tohult suurema välis- ja sisepoliitilise efekti kui Eesti olematust edust laaritamine.
Kaitseministeerium ei suuda eraldisi otstarbekalt kasutada. Kas poleks targem investeerida ülejäägid tulevaste kaitseväelaste kasvatamisse, selmet kasvatada kas või Tapa sõjaväelinnaku ehituskulusid kahekordseks: projekteeritud saja kahekümne miljoni asemele on järsku tekkinud kakssada nelikümmend miljonit krooni.
Lapsed on meie esimene prioriteet, sest allamiljonirahvas, nagu eestlased praegu on, ei saa lubada endale tagasilööke, mida suurrahvad on võimelised üle elama. Igal aastal jääb rahvaarvu vähenemise peatamiseks puudu 8000 vastsündinut, kahekümne aasta pärast on sünnitusealised eestlased juba enamasti sigimisvõimetud, kuna alkohol ja muud meelemürgid on teinud oma töö.

Eakad inimesed väärivad austust ja inimväärseid tingimusi eluõhtuks. Aga samavõrd väärib ja vajab seda ka meie tulevik . Nõudkem siis ühiselt! Aga eelkõige tehkem iseendale ja Euroopa Liidule selgeks, et tänases Eestis vajab sotsiaalabi ligi pool elanikkonnast ja humanitaarabist äraütlemine oli sügavalt ennatlik. See, mida me statistikas Euroopale serveerime elatusmiinimumina, ei kata kolmandikkugi sellest, mida see mõiste mujal maailmas tähendab: elatusmiinimum on summa, mis võimaldab inimväärset äraelamist ja peab katma kulutused eluasemele, toidule, riietele, kultuurile ja reisimisele.
Seda kõike saab endale lubada viiendik elanikkonnast, aga valitsus üritab ikka konna härjana näidata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)