Tehkem lõpp vihkamise õhutamisele!

Manivald Müüripeal,      21. märts 2007


Need, kes igal viisil püüavad suurendada vaenu Venemaa ja Eestis elavate venelaste vastu, on toonud Eestile väga palju majanduslikku ja moraalset kahju.

Venemaa on meie naaber, ja sellega peame arvestama. Miks peame teda pidevalt õrritama? Mis kasu oleme sellest saanud? Kahjud kannab meie majandus. Vaenuõhutajad võiksid meenutada soomlaste ajalugu – kuigi jäädi ilma oma Karjalast, on rahumeelne läbisaamine idanaabriga viimasel 60 aastal tulnud kasuks Soome riigile ja rahvale.

Kui Eesti isamaalased poleks alustanud siinsete venelaste kimbutamist, poleks tulnud nn topelttollide jama. Suur naaber näitas, mida ta teha võib, kui kaasmaalasi diskrimineeritakse.

Ma ei eita, et totalitaarne riigikord tegi 50–60 aastat tagasi palju kurja kõigile rahvastele, kes elasid suures liitriigis. Aga kuidagi ei saa õigustada teiskeelsete kaaskodanike nimetamist „okupantideks". Suurimat kultuuritust näitab üles ajakirjanik või toimetaja, kes kasutab mõistet „tibla". 55 aastat tagasi, kui teenisin Nõukogude armees, võis meie roodus olla 12–15 rahvuse esindajaid, kuid vaid paaril korral üks neist kasutas eestlase halvustamiseks sõna „tshuhhnaa".

Üle poole aasta on meie poliitikud sekeldanud pseudoprobleemiga – kuidas Tõnismäel nn Pronksmehest lahti saada. Kui mullu 9. mail poleks mõni eesti marurahvuslane läinud segama teise rahva tavapärast leinaüritust, poleks mingit jama tekkinud. Miks mõista hukka seda, kui keegi korra-paar aastas mälestab esivanemaid, kes surid nälga Leningradi blokaadis või hukkusid mürsusajus? Kui ühel rahval on kombeks surnute mälestuseks kalmistul väike pits või punnsuutäis võtta, siis seda kommet me vist muuta ei suuda.

Paljud poliitikud on pseudoprobleemile raisanud palju aega, rääkides Pronkssõduri äraviimisest ja sinna maetud sõjaväelaste säilmete ümbermatmisest. Rahavõimu teenistuses olev meedia on selle saatel meie rahva ajusid pesnud. Isegi vist juba kaks seaduseelnõu on tehtud – selleks, et lõhkuda üks monument ning keelustada ajalooliste tööriistade (sirp ja vasar) näitamist. Samal ajal pole tahetud vastu võtta seadust, mis keelaks öise viinamüügi ja igasuguse alkoholireklaami.

Globaalset rahavõimu teenivad agitaatorid püüavad selgeks teha, et Venemaal puudub demokraatlik areng, polevat sõna- ja ajakirjandusvabadust. Tahaks öelda: ärge tundke muret Venemaa ajakirjandusvabaduse pärast, vaid mõelge sellele, et Eesti tavainimene ei saa ajakirjanduses sõna võtta. Anonüümset ropendamist netilehes ei saa sõnavabaduseks pidada! Kõigepealt peaksime püüdma sõnavabadust omal maal rakendada, alles siis hakakem naabreid õpetama.

Eesti tööinimesest on saanud väliskapitali sulane. Kogu aeg püütakse meile sisendada, et Läänest tulev kapital on väga hea ja Idast tulev väga paha. Peaks küsima tööinimeselt, kas ta tunnetab omal nahal, kumb on parem või halvem.

Seepärast tuleb lõpetada igasugune rahvusliku viha võimendamine. Senise tüliõhutamise tagajärjel oleme kaotanud kunagise Vene turu. Kui suudaksime müüa Narva jõe taga samapalju kartulit, kurki, kapsast, sibulat jm põllusaadusi, kui sinna läks 20–30 aastat tagasi, saaks Eesti maarahvas suurt sissetulekut. Kahjuks tegid isamaalastest poliitikud lõpu sellisele kaubandusele.

Päris mitmed tegelased tahavad rõhutada ainult nõukogude aja negatiivseid nähtusi, elu kurvemat-mustemat poolt. Paljudel neist puudub selle kohta isiklik kogemus ja nad lihtsalt võimendavad teistelt kuuldut, mis sageli ei vasta tõele. Sellise „agitatsiooni" tagajärjel hakkab kasvav põlvkond kujutama nõukogude aega ainult tumedates toonides. Sellest, mida siis oli head ja inimlikku, nad ei kuulegi. Ei taheta enam uskuda, et tol ajal võis peaaegu iga soovija minna 24 päevaks sanatooriumisse – kulud kattis töökoht või ametiühing. Tänapäeval suudab vaid mõni üksik osta endale nädalase ravituusiku.

Jõuluajal võisime järjekordselt kuulda ja lugeda, et nõukogude ajal ei tohtinud jõulupuud ehtida ja kui keegi siiski julges seda, siis pidid aknad olema paksult kaetud, et poleks põhjust „koputamiseks", ning kirikuskäijaid olevat karistatud. Olevat olnud totaalne kaubapuudus ja tundidepikkused järjekorrad. Kui tollal mõnikord tuligi tund või paar oodata, siis see polnud eluohtlik. Aga täna peab kurgumandlioperatsiooni ootama kuus kuud või kauemgi– ja see võib olla isegi eluohtlik. Kas riigile teeb au, kui 70-aastane peab kaks aastat ootama silmakaeoperatsiooni?

Sellest, kuidas punavägi purustas viimases sõjas meie linnu, on palju räägitud. Samal ajal liitlaste lennuvägi pommitas Saksamaa linnu veel rängemalt ja tappis tsiviilelanikkonda, kuid seda tänastele noortele ei räägita.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (26)