Linnavalitsus arvestas kirjaniku soovitusi

GENNADI VIHMAN,      22. märts 2006


2002. aastal Tallinnas toimunud rahvaküsitlusel pooldas enamik küsitletuid Harju tänavasse lahtikaevatud varemete asemele haljasala rajamist.
2003. aastal ilmus Maimu Bergi raamat „Tants lahkunud isaga", kuhu on koondatud mitukümmend meie elust-olust võetud lugu, milles kirjanik siira südamevaluga osutab sellele, mis võiks paremini olla. Nende hulgas on 2,5-leheküljeline „Demokraatiaharjutus Harju tänaval".
Kirjanik Maimu Berg arvas tollal nii:
„Ajakirjandus on Harju tänava teemalisele rahvaküsitlusele ette heitnud populismi…Usun, et inimesed on siiski pigem meelitatud kui häiritud sellest, et linnavõimud neilt nõu küsivad, meelitatud olla on aga meeldiv emotsioon ja tuleb tunnistada, et meeldivaid emotsioone ei paku meie võimuesindajad inimestele just liiga sageli.
Praegu me osaleme küll rahvaküsitlusel ja loodame, et linnavalitsus rahva arvamust arvestab, aga me ei või kindlad olla, et meil pärast eelseisvaid valimisi on ikka võimul seesama seltskond. Tuleb uus võim, uus linnapea vahetab välja kõrgemad ametnikud ja vanad otsused ning otsustajad lükatakse kõrvale.
Harju tänava asjus peab eelkõige selgeks tegema, mida me taotleme: kas ilmtingimata ajaloo ilule truuksjäämist või ajaga kaasaminekut. 10 aastaga on kõik aru saanud, et Eesti riigi taastamine täpselt sellisena nagu oli sõjaeelne Eesti Vabariik on võimatu.

Kas otsustab linnakodanik või paks rahakott?

Sõjajärgses taastamistuhinas lõhuti varemed, millest vähemalt osa oleks saanud rekonstrueerida, lihtsalt maha ning asemele kerkis erinevas nõukogulikus stiilis hoonestus ja haljasala.
Mida veel on loota tulevikult? Kui praegu näeme Harju tänava haljasalal silti „Müüa kinnistu", siis kas on mingitel küsitlustel enam mõtet ja kui palju saab linn dikteerida iseenda ja oma rahva tahet tegelasele, kes selle kinnistu ostab? Kas võime kindlad olla, et Harju tänava üle otsustab ikka linnaelanik või teeb seda hoopis kellegi paks rahakott?
Kui me korralikult planeerida ja ehitada ei oska, on haljasala parim lahendus. Aga samas ka kõige allaandlikum lahendus. Küllap on, vähemasti praegu, parim kompromiss jätta Niguliste kiriku esine haljastus alles, see laseks eksponeerida kirikut ja pakuks kivises vanalinnas killukese meeldivalt rohelist vaheldust."
Ülaltoodu oli kirjanik Maimu Bergi, tahaks loota et siiras, mõtteavaldus neli aastat tagasi. Teistsugused mõtted valdavad aga poliitik Maimu Bergi, Tallinna linnavolikogu liiget. Tänavu 9. veebruaril esitas ta linnapeale arupärimise Harju tänava asjus, küsides: „Miks peaks Harju tänava hävinud osa olema just haljasala, kui lähedale jääb mitu ajaloolist roheala, nagu näiteks Harjuvärava mägi, Hirvepark, Komandandi aed ja Kaarli puiestee? Kas praegune linnavalitsus on seisukohal, et Harju tänava haljastamisega on probleem lahendatud (taas kord määramata ajaks edasi lükatud), mis tähendaks tegelikult ajaloolise vanalinnapildi taastamise võimaluse järjekordset mahamatmist?"

Järgmine põlvkond hoonestab

Tallinna linnavalitsus on arvestanud kirjanik Maimu Bergi nelja aasta taguseid soovitusi ning peab prioriteediks korrastada Harju tänav ja jätta selle hoonestamise küsimus otsustamiseks järgmistele põlvedele. Linnavolikogu andis 9. märtsil linnavalitsusele õiguse kinnistute linnale tagastamise tehingute tegemiseks.
Opositsiooni arvates on 150 miljonit krooni kinnistute tagasiostmiseks liiga kallis hind, kui eksperthinnangu järgi on müügiväärtus poole odavam. Ma pole küll äriinimene, aga oleks lausa mõistmatu, miks peaks omanik oma väärt kaupa müüma alghinnaga. Selge peaks olema ka see, et aasta-paari pärast on tagasiostu kokkuleppehind juba mitmekordselt kõrgem.

Ühes on kõik ühel meelel: see linna häbiplekk on vaja likvideerida. Aga miks pole seda mitme linnavalitsuse ajal tehtud? Miks ollakse nüüd sellele vastu? Arvan, et selle taga on opositsiooni kartus, et praegune linnavalitsus teebki Harju tänava korda. Kellele kuuluksid siis loorberid?!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)