Rail Baltic röövib eestlaste viimased allesjäänud ressursid

See suhtumine on õnneks muutumas. Heaks näiteks ühiskondliku arutelu laienemisest on Euroopa Komisjoni asepresidendi ja transpordivoliniku Siim Kallase hiljutine esinemine Terevisioonis, kus jäi kõlama mõte, et Rail Balticul on olemas ka geopoliitiline mõõde (Kallas: Rail Balticu ehitamine on ka geopoliitiline samm, 26.09.2014, ERR). Tõepoolest, analüüsides vaid projekti numbrilist infot, ei pruugi me aduda teisi olulisi tahke, mida on oluline teada ja teadvustada. Saamaks adekvaatset pilti toimuvast tuleb meil eurovoliniku kombel tõusta kodutanumalt kõrgemale – Euroopa ja kogu maailma kohale – hoomamaks projekti globaalset mõõdet. Ka mineviku ja tulevikutrendide tundmine tuleb kasuks, kui teha teatavaid üldistusi tulevikuks.

Kurb statistika

Tänapäeval räägitakse palju globaliseerumisest ja selle mõjust üksikisikutele, kogukondadele, rahvustele ja riikidele. Eesti jaoks algas globaliseerumine meie taasiseseisvumisega 1991. aastal. Meie riigist sai kiiresti globaalse maailma osa ning uued tuuled hakkasid puhuma meie ühiskonnakorralduses ja suhestumises teiste riikidega.

 Globaalne maailm tõigi meile uusi teadmisi, andis võimalusi reisida, õppida ja töötada peaaegu igal pool. Ta varustas meid uue tehnoloogiaga, ennekõike aga mobiiltelefoni, arvutite ja internetiga, mille kiiresti omaks võtsime ning mille kasutamine on nüüd osa meie elulaadist.

 Teisalt aga on meil tänaseks tekkinud üsnagi suur sõltuvus globaalse maailma pangandus- ja majandussüsteemist, luues olukorra, kus vaid ühe suure panga kokkukukkumine ja selle järellainetus lööb jalad alt kogu meie majandusel. Seda kogesime kõik aastal 2008, mil kinnisvarabuumile ja aastaid kestnud majanduskasvule järgnes majandussurutis ehk masu, mille järeltõukeid kogeme tänini. Meil on enam kui 245 000 inimest, kes elavad praegu vaesusriskis või allpool vaesuspiiri. Parema töötasu lootuses on Eestist lahkunud kümneid tuhandeid inimesi, 4000 kodu on pandud siinsete kommertspankade poolt sundmüüki, Eestis on Euroopa kõrgeim narkosurmade arv, vangide ja enesetappude arv ühe elaniku kohta on siin Euroopa kõrgeimaid, meid kummitab rahvaarvu järjekindel kahanemine. Need on vaid mõned näited, millist negatiivset mõju avaldab globaliseerumine meie väikesele ühiskonnale.

Globaliseerumise pahupool

Piirangutevaba globaalne kauplemine kaupade ja teenustega ning kapitali vaba liikumine on loonud olukorra, kus 2 miljardit töötajat maailmas saavad vaid ca 1/50 töötasust, mida saab keskmine töötaja Euroopas. Niisugune konkurentsisituatsioon sunnib ettevõtlust migreeruma või paneb kohalikud inimesed isegi sentide eest tööd rügama. See asetab nii meie ettevõtluse kui ka sotsiaalsüsteemid tohutu surve alla. Hea töökoha saamiseks kokkukuivaval tööturul või kiiresti muutuvas turuolukorras vaevlevas ettevõtluses edu saavutamiseks tuleb Eesti töötajal või ettevõtjal pingutada täna rohkem kui ei kunagi varem. Tihenev konkurents tööjõuturul ja ettevõtluses ning kramplik püüe hoida oma sotsiaalset staatust aga põhjustavad psüühilisi pingeid, stressi, mis omakorda loob soodsa pinnase ületöötamiseks, haigusteks, perevägivallaks, koolitulistamisteni välja. Vaatamata meid ümbritsevale kaubaküllusele meie elukvaliteet tegelikult halveneb. Igal pool maailmas ja ka Eestis tunneme omal nahal globaalse tarbijaliku monokultuuri survet, mis laostab terveid riike ja ühiskondi. Seda protsessi tõukavad igal pool omakorda tagant valitsused, kelle kinnisideed taastuvast majanduskasvust nõuavad inimestelt suurpankade ja ettevõtete tegevuse igakülgset vaikimisi toetamist.

Eelistada tuleb kohalikke väärtusi

Ülaltoodust näeme, et globaalne maailm, millel kahtlemata on ka omad positiivsed küljed, on meid samal ajal teinud ka väga haavatavaks. Globaliseerumise kõrval räägitakse tänapäeval üha enam lokaliseerumisest. Mis see õigupoolest on?

 Lokalisatsioon on vajaduspõhine; loodusseadustega kooskõlas olev majandus on meie ainus lahendus paljudele tänastele probleemidele. Vajame põhimõtteliselt uut paradigmat, milles otsuseid langetatakse kohapeal inimeste ja ühiskonna huvides, mitte aga esmajoones kasumit, raha ja majanduskasvu silmas pidades. Lokaliseeruvas ühiskonnas ja majanduses globaalne, vabakaubanduslik põllumajandus järk-järgult asendub toidualase sõltumatuse, kohaliku tootmise ja talumajandusega. Ning me näeme, kuidas Eestis on lokalisatsioonlik mõtteviis vähehaaval, aga kindlalt juurdumas: kodumaise toodangu eelistamine importkaubale, üha suurenev avalikkuse huvi ühistupanganduse ja energiatootmisühistute vastu, tootjalt otse tarbijale toimivad mahetoiduvõrgustikud, kogukondliku mõtteviisi levik jpt rohujuuretasandil algatused.

 Tulevikus tuleb meil järjest enam mõelda sellele, mismoodi globalisatsiooni negatiivseid mõjusid meie ühiskonnas vähendada, võimaldades igale inimesele iseseisvat majanduslikku hakkamasaamist. Sellest, kui edukalt me probleeme teadvustame ja suudame välja töötada vastuabinõusid. sõltub täna meie rahvuse füüsiline ja kultuuriline ellujäämine.

 On üha tõenäolisem, et tulevikuühiskonnas toodetakse võimalikult palju vajaminevaid kaupu lokaalselt erinevate tehnoloogiate, masinate, robotite abil (heaks näiteks on 3D-printerite võidukäik kogu maailmas). Kui toidu ja esmatarbekaupade vajadust suudetakse rahuldada lokaalselt, siis kahaneb ka importkaupade sissevedu.

 Rail Baltic pole jõukohane

Eeltoodu valguses aga püüame mõista, millisesse mustrisse asetub kavandatav Rail Balticu projekt: kas meile sünnib sellest loodetud kasu või saab sellest ettevõtmine, millele ühiskond peab igal aastal peale maksma? Hetkel näib, et eeltoodud probleemide lahendamisele Rail Balticu projekt ei aita kaasa, vaid pigem vastupidi – röövib meilt need vähesedki ressursid, mida oleks vaja suunata meie ühiskonna jaluletõstmiseks.

 Meie tänaste probleemide, arusaamiste ja võimekuste juures pole Rail Balticu teostamine piisavalt oluline teema ega ka jõukohane ülesanne. Küsimus pole niivõrd projektijuhtimise oskustes, vaid pigem selles, kas suudame enne otsustavate tegevuste algust, milleks on finantseerimisotsused, pikaajaliste laenukohustuste võtmine jne. lahendada lokaalsed probleemid veel enne, kui asume teostama uduse väärtusega geopoliitilisi projekte. Seda enam, et ühiskonnas on teadvustamata ja lahendamata meie tuleviku ja arengusuundadega seotud küsimused. See on märksa laiem teema, kui Rail Balticu projektile järjekordse tasuvusuuringu tellimine. Mida selgemini suudame näha Eesti tulevikku, seda julgem ja kindlam on teha Rail Balticu väljaehitamise kohta lõplik otsus.

Lahendused paremaks toimimiseks

Liikudes Rail Balticu projektiga välisele survele alludes kiirelt edasi, paneme Eesti riigieelarve üha pingelisemasse seisu ning selle lisakoormaga kahjustame meie ühiskonna niigi hapraid jätkusuutlikkuse aluseid. Tänase riigijuhtimise esmane ülesanne on luua strateegiad ja tegevusplaanid soovimatute globaalsete mõjude neutraliseerimiseks ja julgeolekuriskide maandamiseks, aga mitte nende juurdetootmiseks ja globaalse sõltuvuse suurendamiseks. Selle lahutamatuks osaks on niisuguse olukorra loomine, kus igale inimesele tagatakse võrdsed võimalused eluks ja arenguks, nagu need on kirjas meie põhiseaduses ja inimõiguste ülddeklaratsioonis.

 Kui oleme suutnud seda teha, oleme saavutanud midagi palju enamat kui pelgalt ühe hiiglasliku infrastruktuuriobjekti valmisehitamise, mida saadab traditsiooniline, juba nõukogude ajast tuttav bürokraatia uinutav võidulaul helgest tulevikust.

VAHUR LUHTSALU

Autor on tšellist ja tšelloõpetaja, publitsist, muusikakriitik, endine diplomaat. Lõpetanud Tallinna Muusikakooli ja F. Liszti Muusikaakadeemia (Budapest).

Jaga |