Üle Eesti särab siiski jõulutäht

Nii luuletas Eesti isamaalaulik kodumaa kaotanuna luulekogus "Esivanemate hauad" (Stockholm 1946). Ka selle jõulujutu pealkiri on Henrik Visnapuu samast valusast luulekogust, mille pealkirigi meenutab meile kohustusi, mida ei tohi unustada.

Lapsepõlve jõulud

Need luuletused on kirjutatud aastatel, mis eesti rahva jaoks olid täis valu, verd, reetmist, üle- ja omakohut. Lootust oli vähe. Siiski ei kadunud ka hoolimine, ustavus, eneseohverdus ja isamaa-armastus Eesti pinnalt.

Sõja järel, Stalini aja aastatel, polnud mingit kindlust, kui kaua saab Eestist kinni hoida. Aga ometi hoiti. Nii palju kui saadi.

Mina mäletan õudset Stalini aega (olen sündinud 1937, Eesti Vabariigis). See oli pealekaebamiste, rahvavaenlaseks sildistamise, Siberisse saatmiste ja Siberisse saatmisega ähvardamiste aeg, ka metsavendade ja NKVD haarangute aeg. Minule lapsena ka rukkihakkides ja heinaküünides koos vanema õe ja emaga öö möödasaatmise aeg, kui automürin võis tähendada äraviimisauto lähenemist.

Ometi mäletan ma ka nendest aastatest - Nõukogude võimu poolt kodutuks ja isatuks tehtuna - jõulupäevi, kuigi need erinesid varasema lapsepõlve jõuludest. Saksa okupatsiooni aja jõulud olid rikkas Eesti talus minu mälestuses toredad taluperepeod, ainult mänguasju tõi jõuluvana vähe.  Vabrikumänguasjadest polegi meelde jäänud rohkem kui üks nöörist nokkima tõmmatav vineerist kukk ja samuti nöörist tõmmates tiibu keerutama hakkav vineerist veski, mis peagi rikki läks. Vene ajal polnud enam selliseidki.

Aga jõulutunnet ei suudetud hävitada ka Vene ajal. Koduta ja meheta jäänud kahe lapse ema oskas kõige suuremas kitsikuseski peaaegu eimillestki lastele sisendada eluksajaks unustamatu pühaliku jõulutunde, mille uuesti  ärkamist ma igal aastal ootan. Koguni klassijuhataja Aakre algkoolis (tollal Tartumaal, praegu Valgamaal) oskas jõulu ajal tundi anda nii, et lapsed saaksid aru - on tõesti eriline päev.

Noore mehe jõuluootus

Hiljem, 1950-ndate teisest poolest alates, olid jõulud minu mälestustes vabad selles mõttes, et jõulude pidamine ja tähendus sõltus inimesest endast. Minu keskkooliaastatel Elvas olid jõulupäevadel paljudel koolilaua tindipotiaugus kuuseoksad ja ega väga suurt pahandust sellest sündinudki, kuigi mõni õpetaja näägutas, enamasti moepärast.

Ülikooliaastatel 50-ndate lõpus oli Raadi kalmistul Julius Kuperjanovi haual ja Peetri kiriku jumalateenistusel käimine üliõpilaste hulgas üliõpilasseltskonna moraalsete hinnangute seisukohalt peaaegu kohustuslik. Mäletan Tartu Peetri kirikut, mis oli naisüliõpilaste teklitest jõuluõhtul sinisekirju (noormeestel mütsid peos), sest äsja olid taastatud teklid, küll mitte korporatsioonide vormimütsina, vaid Tartu ülikooli üliõpilasmütsina.

Kui tänapäeva noortele räägitakse ja kirjutatakse, et jõulude tähistamine kogu Nõukogude okupatsiooniaja kestel oli Eestis keelatud, et kodudes tõmmati enne küünalde süütamist paksud kardinad akende ette (Sofi Oksaneni "Puhastuse" järgi olid kardinad Läänemaal ühe metsavenna varjamiseks selleks ajaks õnneks juba leiutatud!), siis on see isehakanud hädasovetoloogide väljamõeldis.

Võib-olla pidid nii tegema karjäärikommunistid, kes siiski tahtsid ka jõule pidada. See oli nende valik, kes tahtsid kaht vastandlikku asja korraga. Tavaline eesti inimene tundis uhkust, kõndides enne jõululaupäeva turult ostetud või metsast toodud jõulukuusega läbi linna. Nii ka mina üliõpilasena Tartus ja hiljem reateadlasena Tallinnas. Ei tahtnudki kodu ligidalt kuuske osta, sest uhke oli näidata enda kuulumist jõuluinimeste hulka.

Üks mu lähihõimlane meenutab tänapäevani, kuidas ta tundis peaaegu häbi, kõndides kuusega läbi Rakvere linna vana-aasta õhtu eel, kuna jõulu ajal ta ei pääsenud töö tõttu Rakverre tühjaks jäänud vanematekodusse.

Väiklast jõuluaegset kiusamist kommunistid muidugi harrastasid. Ikka korraldati jõululaupäeval pikki töökoosolekuid, kus tehti mängult nägu, et see on tavaline päev. Aga ma ei mäleta küll ainsatki jõuluaega, kui selle pärast oleks perekonnaga jõulukirikus käimata jäänud. Lastele käis ka jõuluvana. Meie laste jõuluvanaks oli mitu korda praegune üliteenekas paekiviprofessor Rein Einasto, ja mina jälle tema ja teiste naabrite lastele. 

Vene ajal algas jõulude ootus Soome raadio jõululauludega. Üks minu kinnismõte oli aastaid see, et kui minult küsitaks detsembrikuus soovikontserdi pala, siis ütleksin Adolphe Adami "Jõululaulu", ja et kui seda sõna raadios ei saa ütelda, nimetatagu seda siis meloodiaks, mida Jussi Börling laulab.

Paljudel eestlastel on oma lemmikjõululaulud, peale "Püha öö" ka teisi. Mina sain ühel varasel ülikooliaastal jõulukaardi kirjaga "Üks roosike on tõusnud...". Selle jõulukaardi saatis kursuseõde, kellest sai mu naine. Sellest saadik oskan ma seda väga vana jõululaulu peast. Traditsioonilised jõululaulud on mul kõik noorest east saadik peas (kui ainult neid sõnu täiesti asjata ei muudetaks iga tüki aja takka!), nagu jõuluevangeeliumgi.

Viimastel aastatel levib Eestis kristliku maailma kaunis komme laulda jõulujumalateenistuse lõpulaulu "Oh sa õnnistav!" püsti seistes. Sel hetkel on hea tunda mingitki kokkukuuluvust teiste inimestega

Jõulueelne aeg siin ja praegu

Ka nüüdsed jõulud taasloodud Eesti Vabariigis on paljudele raske aeg. Praeguseid raskusi ei tohiks siiski Stalini ajaga võrrelda mitte mõtteeksperimendinagi. Praeguse aja jõulud teeb raskeks ühtekuuluvustunde hävitamine, ühtede eluraskused ja teiste mõõtutundmatu prassimine jõulupidudel, mis enam ammu pole laste jõulupeod, vaid moraalipiiranguteta karneval. 

Väga paljud inimesed kallil kodumaal on sel aastal saanud muserdada ja kannatada "Eesti majandusime", üleilmastumise ning teise inimese ärakasutamise mentaliteedi normkäitumiseks muutumise tõttu, enese ja lähedaste haigustest-õnnetustest rääkimata.

Minul ja minu lähedastel pole lausa leivamuret, aga muus osas pole ka minul läinud paremini. Üldiseks muutuv valikuline tõe doseerimine ühiskonna elus ei säästa peaaegu kedagi. Unistus "Hakkame elama valedeta" ei ole täitunud.

Meie eneste Eesti riik on sel aastal eesti kultuuri korduvalt kohelnud ühe ja sama eeskirja järgi: kõik, kes julgevad võimuga vaielda, lükatakse kõrvale. Selliselt on käitutud "Ugala" teatriga, ERSO juhtidega, Pärnu Uue Kunsti Muuseumiga, Eesti Arhitektuurimuuseumi juhiga ...

Humanitaarinimesena puudutab see mind väga. Ma käin päris tihti ERSO kontsertidel, Pärnu Uue Kunsti Muuseumiga on mul aga lausa erisuhe.

Eesti kultuuritegijad on seatud peaaegu sundvaliku ette: võimalikult kõik peavad tülis kaasa lööma ja poole valima ka siis, kui ei taha, kui ei tunne olukorda. Nagu käiks kodusõda meie oma kultuuripõllul.

Poliitilised vabadused ja kultuur on Eesti elus pea ainsad valdkonnad, mis iseseisvuse ajal on plahvatuslikult mõjule pääsenud. Kuid just sel aastal selgus, kui tühistel isiklikel motiividel võidakse kultuuri represseerida ja kui partei-erapoolikult võidakse mõne eesti inimese poliitilisi kodanikuvabadusi materdama hakata.

Aga valguski ei puudu. Iga aasta advendiajal jagab Eri Klasi Eesti Rahvuskultuuri (Päästmise) Fond elutöötunnustusi ja stipendiume. Aasta  südamlikem kultuurisündmus loob Mustpeade Maja saalis erilise õhkkonna, sest koos on inimesed, kes eesti kultuurist hoolivad. Seekord (12. detsembril) oli esimest korda kohal isegi kultuuriminister Laine Jänes lillekimpudega Jaan Kaplinskile, Vello Salole ja Endel Taniloole.

Eesti vaimuilm jõulu eel

Eesti ühiskond on kollektiivseks hulluseks palju eelsoodsam, kui tahame arvata. Viimase poolteise aasta kestel on meie kirjandusarvustajaid ja lugejaid liigitatud õigele (valgele) ja valele (roosale?) poolele kuulujateks selle põhjal, kas nad Sofi Oksaneni Eesti-ainelist fantastilist õudusromaani "Puhastus" peavad Eesti ajaloo, eestlaste kannatuste ja reetlikkuse tõsioluliseks kajastuseks või kahtlevad mõnes seigas (näiteks selles, et kardinad leiutati Läänemaal ühe metsavenna varjamiseks kõrvaliste pilkude eest või et Saksa okupatsiooni ajal asutati Punaarmeesse mobiliseeritute perekondade abistamiseks Eesti Rahva Ühisabi). Kirjanikul endalgi on juba piinlik mõõdutundetuse pärast, millega eesti kirjandusasjamehed-naised oma rahva madaluse kujutamist naudivad. 

Üsna aasta lõpu eel (20. novembril) tähistati konverentsiga eesti keeleuuendaja Johannes Aaviku 130. sünniaastapäeva. TEA kirjastus andis seks puhuks välja Aaviku 1942.-43. aasta päeviku "Ideepe". Seda on paljudes kohtades üsna ebameeldiv lugeda. Eesti humanitaarintelligentsi vaimne ebajumal väljendab sümpaatiat natsionaalsotsialistliku ideoloogia ja Hitleri vastu (põhjendus on küll olemas - on ju vaja, et bolševism hävitataks). Aga Aavik ei ilmuta vähimatki kaastunnet ka 14. juuni küüditamisega Siberisse saadetud (ja seal vangilaagris peagi surnud - tõsi, seda Aavik võib-olla ei teadnud) ametivenna Elmar Muugi vastu: Aaviku hinnangul karistas saatuse sõrm Elmar Muuki selle eest, et ta oli suhtunud leigelt Aaviku keeleuuendusse!

Üksnes laidusõnu leiab Aavik peaaegu kõigist oma kolleegidest - nii kirjanikest kui keeleteadlastest - kirjutades. Olgu nad bolševike poolt Siberisse küüditatud süütud ohvrid või Saksa okupatsioonivõimude poolt vallandatud professorid - Aavik parastab peaaegu kõiki. Ainult lapsepõlvemälestustes liigub tal ka sümpaatseid inimesi.  

Kardan, et see raamat lööb Eesti humanitaarintelligentsi taas kaheks vastasleeriks: ühed võivad leida, et Aavikul oligi õigus kogu eesti kirjandus ja eesti keeleteadus arvata alaväärtuslikuks, sest nad ei mõistnud tema suurust. Või siis, et Aaviku teened on nii suured, et tema mõõdutundetusel pole ka isikuloo seisukohalt mingit tähtsust.

Igatahes on TEA kirjastus osutanud puhastusideoloogiale teene - järjekordselt võib järelpõlve pilk ühele rahvuse prohvetile ja ebajumalale otsa vaadates muutuda imetlusest imestuseks või koguni ehmatuseks.

Kui aga valitsema jääb pateetika, siis võib selles päevaraamatus varasemast veelgi selgemini ilmnev keeleteaduslik küündimatus jääda tõsisema analüüsita. See mudel on meil Sofi Oksaneni "Puhastusse" suhtumisega värskelt ees. Kriitikameele säilitanuid on kerge sildistada rahvavaenlasteks või kadetsejateks. Pätsi ja Laidoneri varjukülgede uurijatel on juba nii läinud. Kuigi Pätsi, Laidoneri või ka Aavikusse kriitiliselt suhtujad võivad nende teeneid hinnata märksa tõsisemalt kui süvenemistahteta klaköörid.  

Tõsiasjade tunnustamiseta puhtamaks ei saa. Aaviku päevik on näide selle kohta, milleks me peame valmis olema, kui seni tundmatu ajalooline materjal meie ees avaneb.

Tagasihoidliku vahemärkusena ütlen, et olen Aavikut uurinud seni kättesaadava varal üsna põhjalikult. Minult on tellitud Aavikust artiklid nii Eesti kui ka rahvusvahelistesse keele- ja kirjandusteaduse leksikonidesse ning ma ei ole päris kindel, kas Aavik ilma minu kaastööta keeleteadlaste kõige esinduslikumatesse leksikonidesse olekski jõudnud. Minu jaoks ei tähenda tunnustamine pimedat jumaldamist. Jumaldajatel on lihtne: nad näevad kõike oma usu prisma läbi.

Tahaksin väga, et saaksime mõne Eesti ajaloole ja kultuurile vajaliku hinnanguga hakkama ka ilma soome teadlaste abita, kuigi hõimuvendade huvi Eesti vastu on sümpaatne ja teretulnud.

Ükski aeg ei säästa meid pettu(mi)stest

Pettuda tuleb meil elus palju ja paljud meist ei õpi pettumistest sedagi, et alatiseks tuleb säilitada valmisolek uus pettumine üle elada. Enamik meist ju lootis, et olgu olud kui tahes kehvad, eesti kõrgkultuuri meie oma riigi valitsejad kimbutama ei hakka. Mina tahtsin mõtelda, et olgu Aaviku "keeleteadus" kui tahes imelik, aga siiski on tegemist lugupidamisväärse visionääriga. Reaalne maailm ei ole nii sile.

Ka meie elude ja elukeste, tööde ja töökeste kitsam ring puutub kokku inimestega, kelle jaoks meie isikud, nimed ja töö on ainult ühekordseks ärakasutamiseks.

Elada, olles kogu aeg petmiskahtlustuse valvel, on paranoiline. Kuid kahjuks on petmine ja teise inimese ärakasutamine muutunud Eesti edulugudes ja elulugudes päris tavaliseks, sest ahnuse surmapatt pole Eesti liberaalsete "väärtustega" ühiskonnas midagi taunitavat. Hoopis vastupidi: omakasu mittetaotlevat tegevust võidakse pidada ideoloogiliselt kahtlaseks.

Paljud Eesti inimesed on praegu olukorras, kus haaratakse õlekõrrest, mis osutub hukatuslikuks püüniseks. Kes maksab raha töökoha vahendajatele (töökohta saamata), kes laseb end meelitada Euroopa, Lähis-Ida või kruiisilaevade striptiisibaaridesse, mis peagi osutuvad millekski palju kurjemaks, kes meelitatakse tegema tööd "hiljem" vormistatava töövõtulepinguga. Jne. Kui ühiskond põhineb usaldusel, siis on Eesti ühiskonnaga lugu halb, sest tema alus vangub.

Minul satub usaldusest tulenev tööõnnetus umbes kord aastas: kui töö tehtud, siis varastatakse minult töö tegijana nimigi ära, muust rääkimata. Minu reaktsioon on, et ma nende Eesti ühiskonnas mõnigi kord silmapaistaval kohal olevate inimestega ei tee enam tegemist. Nendel muidugi pole sellest midagi, sest nende meelest on meil (st neil) ühekordseks petmiseks piisavalt "inimressurssi".

Just advendieelsel ajal jätsid inimesed, kes mõjukates meediakanalites päevast päeva hommikust õhtuni jahvatavad moraalist, väärtustest,  hoolivusest ja kristlikust läänemaailmast, mulle lähedase orvuks jäänud lapse silma pilgutamata ilma talle kuuluvast honorarist, mille heaks ma olin palju vaeva näinud. Sellest mõtleminegi tundub määrivat.

See on leebe juhtum, võrreldes inimkaubanduse ohvritega, kellel pole võimalustki neile osaks saanud vägivallast kisendada. Seda vähem, et õigusemõistmine on järjekindlalt tugevama poolt. Ma ei kirjutaks sellest nii erutatult, kui ma ei tajuks, et korralikkus korralik-inimene-olemise-mõttes on muutumas ajast ja arust anakronismiks. Asemele trügib usaldamatuse riik, kus usalduse saarekesed kahanevad üha väiksemaks ning ei puutu enam omavahelgi kokku.

Maailmavaate vabadus Eesti moodi

Riigikogu valimiste eel astuvad tuntud inimesed ühte või teise erakonda. Selles poleks midagi taunitavat, kui ühest juhust poleks tehtud eriolukorda: populaarse trubaduuri Tõnu Trubetsky astumine Keskerakonda vallandas nõiajahi, mis lõppes sellega, et "vaba inimene vabal maal" pidi tagakiusamise ja tapmisähvarduste tõttu oma vabast poliitilisest valikust loobuma.

Mõtlesin Tõnu Trubetsky tagakiusamise ajal, et riigi juhtivatel ja põhiseaduse järgi erapooletutel esindusisikutel tuleks ütelda: nüüd oleme korraks kõik Trubetskyd, nii nagu me 2008. aasta augustis pidime kõik olema grusiinid (mitte nii 100%-lise põhjendatusega). Aga vist ükski nendest, kes tihti tuletavad meelde Voltaire'i sõnavabaduse kaitseks lausutud kuulsaid sõnu, ei möönnud, et Trubetskyl on vabal maal õigus oma maailmavaatele ja selle väljendamisele.

Minul ei ole Trubetsky pop- või punkmuusikaga ega ka tema anarhismi või näivanarhismiga vähimatki emotsionaalset sidet. Need valdkonnad ei lähe mulle korda. Olen klassikalise muusika kuulaja. Tõsi, Alo Mattiiseni isamaalaulud läksid mulle korda - tolles ajas, tolles meeleolus 1980-ndate lõpus. Aga rohkem ma poppi ega sellest hargnenut pole tahtnud kuulata ega kuulda. Trubetsky juhtumis ei eruta mind tema muusiku- või trubaduuriaura, vaid tema kodanikuvabadused.

Tõnu Trubetsky vaenamine tuletab meelde ühe episoodi suurejoonelisel punklaulupeol Rakveres juuni alguses 2008. Tolle laulupeo avasõnad ütles president Toomas Hendrik Ilves, kes nähtavasti naudib ka punklaulupeo muusikat. Eesti Päevaleht kajastas 9. juunil 2008 seda sündmust pealkirja all "Punklaulupidu moondas subkultuuri rahvuslikuks uhkuseks".

Eesti Päevaleht pidas vajalikuks rahvusliku uhkuse eriti uhke avaldusena esile tõsta seda, et Villu Tamme laulu "Külmale maale" lauldi ka algupäraste sõnadega. Kvaliteetajaleht koguni tsiteeris neid vihkamist ja roppust õhkuvaid algupäraseid laulusõnu (mina ei pea neid sündsaks siin korrata).

Need kaasused kuuluvad kokku: punklaulupeo rahvusliku uhkuse näide on Trubetsky vaenamise taust.

Valimiste eel on tuntud või vähem tuntud isikuid astunud Reformierakonda või Isamaa ja Res Publica Liitu. Mitu uusparteilast on teatanud, et nad parteistusid Riigikokku kandideerimiseks (erinevalt Trubetskyst). Mingit avalikkuse hüsteeriat pole need sammud ega avaldused vallandanud, nagu ongi normaalne. Üks osa Eesti ühiskonnast saab veel nautida normaalsepoolset psühhokliimat, teine osa peab elama pideva šantaaži õhkkonnas.

Eesti on muutunud ühiskonnaks, kus valitsejad ja nende mitmes suurusjärgus kõneisikud räägivad vahet pidamata väärtustest ja sallivusest, aga selle sõnalise kulissi taga puhutakse Eesti elu peavooluks vihkamist ja sallimatust, pealekaebamist ja parastamist, varastamisest rääkimata.

Maa on nii kaunis

Isamaalaulik Henrik Visnapuu kirjutas selle mõtiskluse alguses tsiteeritud meeleheitlikud värsid kodumaalt lahkununa, olles enne seda näinud verre ja tulle tõugatud maad. Juba aasta enne kodumaalt lahkumist oli Visnapuu luuletanud lootusetust õhkuva "Ahastava südamega":

Mul on sinu pärast nii kitsas,

sina teeäärne kodumaa.

                                   ("Ammukaar" II, 1943)

Ka praegu jätavad paljud eestlased kodumaa maha, sest ahnusest laastatud kodumaa ei anna neile äraelamist. Ütlen ahnusest sellepärast, et ka üleilmse majanduskitsikuse esimeseks põhjuseks on ahnus, teiseks valetamine ja kolmandaks hoolimatus. Siis tuleb rodu teisi, materiaalsemaid, kuid mitte nii hukatuslikke põhjusi.

Kuid "Üle Eesti särab siiski jõulutäht". Millal siis veel, kui mitte jõulu eel mõtelda, et pärast kõike, mis sellel rahval ja maal on tulnud üle elada, ei saa meil kogu aeg halvasti minna. Alles äsja, kakskümmend aastat tagasi läks meil ju hästi.

Nüüd on paljud teed tuisanud umbe. Aga ehk mitte kõik. Too aeg, kus kõik teed pidid olema lahti ja viima kogu inimkonna helgesse tulevikku, on õnneks selja taga. Ka siis räägiti moraalikoodeksist ja kogu maailma töötajate ühtekuuluvusest. Samalaadsete silmakirjalike sõnade esiletõus ja pealetükkivus annab märku, et käes on aeg üritada midagi muuta.

Lõppude lõpuks: me pole süüdi, et me ei teadnud, et olla vaba rahvas vabal, aga laastatud maal, on palju raskem kui sellest unistada. Aga me saame jälle üritada, kui lootus meid maha ei jäta. Jõuluaeg võiks olla ka tõsise ülemõtlemise aeg.

Me elame ju imeväärsel maal, kus on neli aastaaega ja ruumi meile kõigile. Aga unustame tihti ära, et see imeväärne maa on ka vaimses mõttes päriselt meie oma maa olnud ainult sada aastat. Alles saja aasta eest hakati Tartu salongides või Kuressaare külalistubades saksa keele kõrval kasutama ka eesti keelt. Ainult veidi rohkem kui nelja põlvkonna tööga - võõrvõimu all elanud põlvkonnad kaasa arvatud - on loodud täielik ja peaaegu täiuslik eestikeelne kultuuriruum.

Mitte kõik isamaa paremateks arvatud pojad ja tütred ei pea tähtsaks hoida seda maad eestikeelsena. Ühe suupoolega võidakse kõnelda vabadusest ja Vabadussõja üldrahvalikust sangariteost ning teise suupoolega seletada, kui suurt kasu tooks Eesti üleminek globaliseerumiskeelele.

* * *

Mulle tulevad jõulud juba palju aastaid väga lihtsalt. Maatalus, televiisorita ja ajalehtedeta, aga jõulukirikuga ja metsateega, kus selge ilmaga õhtul pilku taeva poole pöörates näeb lugematul hulgal tähti ning peaaegu tajub Linnutee taga paisuvat või korduvat universumit, kus luuakse uusi taevaid.

Mis need meediajõuludki enamat oleks? Rahvusringhääling ei tee ju ka jõuluajal pausi Eesti amerikaniseerimises - isegi Euroopa jõululaule peame nüüd Eesti maksumaksjate raha eest kuulama inglise keeles. Ma parem laulan jõulukirikus eesti keeles Euroopa jõululaule ja ümisen neid metsateelgi.

Häid eestiaegseid jõulupühi kõigile.

Jaga |