Pronksmehe “mudel” ei sõdinud kummalgi poolel

ALLAN ALAKÜLA,      31. mai 2006


Tõnismäel seisab Velikije Luki all langenud Arturi vend Albert

Otsides vastust küsimusele, keda sümboliseerib Pronksmees, on püütud ka teada saada: kes ta oli? 1947. aasta 21. septembril avatud skulptuuri võimalike modellide nimekiri on pikk: maadleja Kristjan Palusalu, raskejõustiklane Haljand Hallismaa, vasaraheitja Helmut Pormeister, kunstitudeng Vello Rajangu...

Pronksmehe peamodell oli siiski Saaremaalt pärit suur napsi- ja naistemees Albert Adamson, kel õnnestus kõrvale hoida nii Nõukogude kui ka Saksa väkke võtmisest. Pärast sõda skulptor Enn Roosi modelliks sattunud hea väljanägemisega kraavihall leinas veel 60-ndatel aastatel Tõnismäel vennanaist külastades oma venda, kes langes Eesti Laskurkorpuses Velikije Luki all.

Albert vingerdas ära kõikidest moppidest

Toimetusse tuli koos oma pekingi paleekoerakesega Mustamäel elav Laine (70), keda väga häirib jutt, et Pronksmehes on kehastatud Vene okupant. Albert oli olnud talle peaaegu onu – ehk Laine võõrasisa Arturi vend.
Esimese Eesti Vabariigi ajal tulnud vaesuses vanemateta kasvanud vennad Albert ja Artur Saaremaalt Valjalast mandrile leivateenistust otsima. Rügati põhiliselt Läänemaal põlises ametis – kraavihallina.
Sõja puhkedes oli üks omakülamees ähvardanud siiski Arturit, et kui see ei lähe Punaarmeesse, saadetakse kogu pere Siberisse. Artur läks. Ja langes Velikije Luki all. Koduvallas punaste poolt kihutustööd teinu aga osanud end hästi sisse seada ka sakslaste juures. „Venelasi pole meil siin ja paljudes teistes asjades küll milleski süüdistada – ikka väga palju paha tegid üksteisele meie omad eesti mehed," ütleb Laine hingetäiega.
Vend Albert vingerdas sõja ajal aga kõikidest mobilisatsioonidest kõrvale, varjates end erinevate naiste juures. Ise samal ajal Leidaga abielus olles.

Kraavihall Tisleri tänavast

Pärast sõda asus Albert püsivalt Tallinna. Algul elas Tisleri, hiljem Adamsoni tänavas (Adamson Adamsoni uulitsast!). Jätkas pealinnaski kraavihallina – kanalisatsioonitöödel. Kui mitte arvestada üht erilist tööotsa. Seda, mille kohta olla Albert hiljem ikka öelnud: „See oli minu elu kõige kergem töö." Arusaadav, et tema labidamehe-karjääri arvestades.

Laine ema sai 1959. aastal Tallinna tulles koos majahoidjakohaga toa ja ühisköögi kasutamise võimaluse 3-toalises korteris otse Pronkssõduri kõrvalmajas (mille esimesel korrusel asub praegu Euroopa Liitu reklaamiv viinapood).
Albert käinud seal tihti külas. 60-ndate aastate keskpaigaks oli varemgi napsiga sõprust pidanud Albertist saanud juba põhjalik alkohoolik. Käinud ringi määrdunult, ilmselt otse tööriietes. Laenanud ühtlugu joomaraha. Juhtunud sedagi, et kuses trepikotta. See võibki olla Laine meelest üks põhjusi, miks Albertist kui modellist hiljem midagi kuulda polnud. Keegi ei tahtnud allakäinut enam omaks tunnistada. Sealhulgas kuju valmistanud skulptor Enn Roos. Sellest võisidki käibele minna jutud Pronkssõduri jaoks poseerinud sportlastest.
Ometi mäletab Laine, kuidas Albert ühtelugu Tõnismäel neil külas käies soigunud taga oma armastatud venda, keda ta ikka Atsiks kutsunud. Artur oli olnud pillimees ja igal pool tehtud poiss.
„Miks me ei võiks öelda, et Albert sellel monumendil leinabki just oma sõjas langenud venda?" arutleb Laine.

Praegusest Eesti elust arvab Laine, kes ENSV ajal protestiks isegi vene keelt ei õppinud, üsna halvasti: inimesed käivad prügikastidest toitu otsimas, paljud ei lähe hambaarsti juurde, sest raha pole... „Nõuka-ajal ei saanud ma välismaal käia, sest ei lubatud, ja nüüd ka mitte, sest raha pole. Siis polnud poest midagi osta, aga nüüd pole ostmiseks raha" – seda kirevust on oma silmaga nähes emotsionaalselt isegi raskem taluda.

Vend Alberti suurim traagika

Tõnismäel tanksaabastes ja natsimärkidega ringi tallav seltskond nimetab Pronkssõdurit okupandiks. Venelaste teadvuses on aga eelkõige tegu Punaarmees sõdinud sõduri-vabastajaga, Aljoshaga. Tegelikult pole õigus kummalgi poolel. Vend Alberti saatus iseloomustab tegelikult kõige paremini eesti meeste suhtumist II Maailmasõtta – parim võimalus oli kõigest kõrvale hoida. Lähedaste sõjasurma vältida polnud aga võimalik, ja selles seisneski Alberti suurim traagika.

Lisame viida kõikides sõjas osalenute keeltes

Jüri Mõisa linnavalitsus pani 2000. aastal Pronkssõdurile eesti ja vene keeles tahvlid kirjaga "Kõikidele II Maailmasõjas langenutele". Kui nüüd pole ikka veel selge, keda sümboliseerib Tõnismäel vend Alberti natuurist tehtud monument, võiks sellele lisada turistiviitadega analoogilise teksti eesti-, vene-, saksa- ja ingliskeelse teksti eesti meeste valikutest II Maailmasõjas.
Rein Taagepera idee eesti sõduri mälestuspaiga loomisest pole mitte ainult suurepärane alternatiiv Pronkssõduri teisaldamisele, vaid tõepoolest võimalus ehedal moel näidata olukorda, millesse eesti mehed olid surutud, ning ühtlasi väljendadagi sellega meie suhtumist suurriikidesse, kelle peetud sõda meie maad ja rahvast nii rängalt räsis.

Skulptor Enn Roos:
„Modelli otsisin kohe igalt poolt. Käisin ka Lembit Pärna juures. Tema imestas, et milleks modelli vaja: kas sa ise ei tea, et inimesel on viis sõrme jne. Sõdurid anti mulle küll poseerima aga ma ei osanud neid kinni pidada ja mõne korra järel nad enam ei tulnud – küllap kasutasid neile antud vaba aega teisiti. Lõpuks leidsin Tisleri tänava kandist mudeli aga kasutasin ka teisi, nii et minu sõdur on siiski koondkuju."

Enn Roosi ja arhitekt Arnold Alasega vestelnud ajakirjanik Mirjam Peil resümeeris:
„Mida aeg edasi, seda kindlamini võib öelda: see on meie kõige tallinlikum monument – vormikõnelt, kehatundelt, materialilt, mastaabilt. Veel enam, mehisuse ja leina tõsine, vaoshoitud paatosega kujutus tolles mälestusmärgis on sügavalt rahvuslik, eestlaslik."

Sirp ja Vasar 21. septembril 1984


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)