Hoia, Jumal, Eestit!

 /.../

Ajalugu on rekonstruktsioon, mis peaks teenima mõistmist. Seda silmas pidades on 20. sajandi filosoofilise hermeneutika üks suurkujudest Hans-Georg Gadamer määratlenud ajalugu eeskätt mõjutusajaloona. See tähendab, et meil tuleb teadlikult arvestada, et „ajalooline-olemine tähendab mitte kunagi eneseteadmises ammenduda“ ja et minevik ja olevik on vastastikku tingitud.
Nii et kui ma järgnevalt paari märkusega puudutan eestlaste laulvat revolutsiooni, selle ainulaadset allikalisust, siis annan endale samas aru, et laulev revolutsioon ajaloohorisondina on Gadameri sõnu laenates „midagi, millesse me sisse rändame ja mis meiega kaasa rändab“.

Et miks just „l a u l e v  revolutsioon“? Miks Rahvarinde kui tervemõistuslikule strateegiale ja taktikale rajatud poliitilise liikumise sünd 20 aastat tagasi sõna otseses mõttes kleepus eestlaste laulupeotraditsiooniga? See, et me laulsime end vabaks, on võimas ja kaunis, aga siiski vaid metafoor. See aga, et laulupeost sai Rahvarinde põhiformaat (meenutagem Tartu muusikapäevi mais 1988 ja selle järge Tallinna „öölaulupidudena“, 17. juuni 1988. a. Lauluväljakut ja sealt 150 tuhande eestlase ühislauluga Eestimaa Kommunistliku Partei delegaatide läkitamist Moskvasse parteikonverentsile – milline absurd tagantjärele hinnates! – või 300 tuhande osavõtjaga „Eestimaa laulu“ 13. septembril, mis oli Rahvarinde Algatuskeskuse poolt mõeldud sisse juhatama Rahvarinde asutamiskongressi) – see viitab tunnusjoonele, mis määras Eesti ajaloo suurima rahvaliikumise olemuse ja ainulaadsuse. Muide, koos lätlastega, kelle Tautas Fronte toetus samuti laulupeotraditsioonile. /.../

Aga kui esimeseks laulupeoks olid eestlased lõpuks selle „saksa asja“ omaks võtnud, nii et laulupeo lõppedes teatas Jannsen suures hingeliigutuses, et ta „võtaks oma südame põuest ja jagaks selle nii mitmeks osaks, et võiks anda igaühele lauljale ühe tüki kojuviimiseks“, siis oli selge, et koorilaulust saab mitte ainult eesti kultuuri üks alustalasid, vaid ka eesti rahvusliku identiteedi peamisi kandjaid.
Näib siis nii, et sellisel massilisel kooslaulmisel elustub ühelt poolt eestlaste ja soomeugrilaste ürgne shamanism – seda, et laul on hinge kandja, rõhutas pidevalt ka Georg Müller –, teisalt sobis just koorilaul eestlaste individualistliku hingelaadiga. Kooris laulda tähendab talitseda või arendada ennast üldise eesmärgi ja kooskõla nimel. See tähendab, et just kooris laulmisel laulukaare all tundsid lauljad ühtsust, mida igapäevaelus ei vajatud või mida koguni vastustati. Naaber ei olnud laulupeol kõõrdivaatamiseks, ta ei olnud enam võistleja, ta ei olnud enam ei Pearu ega Andres – ta oli samasugune osake ühest suurest tervikust, kellena laulja end sel hetkel tundis. /.../

Ning et Rahvarinne just laulupeo formaadile tugines, mis muide, läbi aegade on sisaldanud ka laulude vahel kõnepidamisi, ning et ta sellest formaadist oma jõu ammutas, see määraski ära Rahvarinde ajaloolise tähenduse.
Tundsin seda Rahvarinde ja laulupeo allikalist ühtsust nii 1988. aasta kuumal suvel kui ka Rahvarinde kongressi avapäeval 1. oktoobril Rahvarinde hümni kaasa lauldes, mille refräänis kõlab seesama loitsuline tõdemus „vaid ühte hoides, vaid ühist leides me hinge ümbersünd saab tõeks“, mis ehk kunagi kõlas hernhuutlaste palvemajades. Aga küllap kõige meeldesööbivamalt tundsin seda 1991. aasta 20. augusti pärastlõunal Tallinnas Vabaduse väljakul, kui linna murdnud Pihkva dessantdiviisi tanketid valmistusid Tondil vallutama Eesti võimukeskusi ja kommunikatsioone.
Vallutajate keelust hoolimata toimunud Rahvarinde koosolekul tõotasime väljakutäiele rahvale, et veel samal õhtul saab Eestist taas iseseisev riik. Ja sellel kogunemisel oli ka Eesti Rahvusmeeskoor Kanada pagulaseestlaste Ernesaksa, sealsete kooride õpetaja ja dirigendi Roman Toi juhatamisel. Toil oleks olnud võimalus lahkuda vägivalla jalgu ähvardada jäävast Eestist. Aga ta oli jäänud. Ja miitingu finaalis võttis ta üles ja juhatas Eestis toona vähe tuntud Juhan Aaviku koorilaulu „Hoia, Jumal, Eestit!“. Ja kogu väljak laulis kaasa. Ja tundus, et Jumal oli tõesti meiega.

 Tallinnas, 21. aprillil 2008.

Jaga |