Miks nad tulevad?

ALLAN ALAKÜLA,      18. oktoober 2006


Pärast seda, kui Eesti vastvalitud president on teinud oma esimesed protokollikohased lähivisiidid põhja ja lõunasse (aga mitte itta), on järgnevad nädalad Eestit tabavate väliskülaliste taseme poolest täiesti enneolematud: Briti tseremoniaalsele riigipeale järgneb Hiina sisuliselt teine mees, kellele omakorda järgneb USA nr 1. Kuidas seletada sellist tippvisiitide kaskaadi?

Briti kuninganna Elizabeth II viibib Eestis 19. ja 20. oktoobril pärast Leedu- ja Läti-turneed ning sellega tema Balti-visiit ka lõpeb. Kuna ükski Briti riigipea pole kunagi varem Eesti pinnale astunud ja peaminister Tony Blairi mulluse välkvisiidi ajendiks oli pelgalt EL-i eelarveteki enda poole sikutamine, on kuninganna külastuse sümboolne hind kõrge. Nii meie ristlipsuga vastuvõtul osalejatele kui ka tänaval oma silmaga kasvõi kuninganna kübarat nägema ulatuvatele koduperenaistele. Inglise kuninganna visiite massiivselt kajastav meedia teeb Suurbritannia nii meil kui ka mujal maailmas tunduvalt suuremaks kui ta tegelikult on. Ja tore on.
Hiina Rahva Poliitilise Konsultatiivkonverentsi esimees Jia Qinglin saabub Eestisse 29. oktoobril Leedust ning lahkub meilt edasi Ukrainasse. 2002. aastal külastas Eestit Hiina eelmine president Jiang Zemin ning 2004. aastal väisas Eestit Konsultatiivkonverentsi aseesimees. Sellegipoolest on järjekordse Hiina tippjuhtkonda kuuluva mehe (sisuliselt on tegu senati esimehega) saabumine erakordne sündmus, sest Hiina osakaal tänases ja veel enam tulevases maailmas paistab nii meil kui ka mujal välja tunduvalt väiksem kui ta tegelikult on. Ka sellepärast, et Hiina ajakirjanikke on Jia delegatsioonis 24, kuid meil pole see visiit ületanud seni isegi uudisekünnist. Ja sellest on kahju.
USA president George Bush tuleb Eestist läbi enne Riiga NATO tippkohtumisele minekut 28. novembril. Ükski USA ametisolev president pole kunagi varem Eestis käinud (Bill Clinton tuli Tallinna pärast Valgest Majast lahkumist). Arvestades panuseid, mida praegune Eesti on oma poliitikas teinud USA-le, on Bushi visiidi näol pigem tegu mitte avansi, vaid järelmaksu tasumisega. Aga parem hilja kui üldse mitte, mõtlesid kunagi ka usinalt perestroikat vedanud eestlased siis, kui meile tuli esmakordselt ajaloos külla NLKP peasekretär (Gorbatshov), kes, tõsi küll,Tallinna jõudes tervitas siin Läti kommunistlikke noori. Mis teha?

Kuigi mõned meie kodused välispoliitikud on jõudnud avalikult seletada vastupidist, pole ükski neist tippvisiitidest siiski seotud Eesti päevapoliitikaga. Kõigi kolme tippkülalisega kohtuv president Ilves pole neist kedagi siia ise kutsunud ning Eesti presidendi isiku pärast ei tule ega jäta siia ka tulemata ükski suurriigi liider. Muidu mitmeti andeka välispoliitiku Lennart Meri presidendiks olekul ei käinud ju Eestis ühtki selle kategooria tegelast. Nüüd nad tulevad ja mitte ka sellepärast, et kutsed saatnud eelmise presidendi Arnold Rüütli isiksus neid kuidagi eriliselt võlunud oleks.
Isegi Suurbritannia, rääkimata Hiinast ja USA-st, on liiga suur, et koostada oma tippude reisikalendrit meie riigis toimuvate kaadrimuudatuste järgi. Kellele kurvastuseks/kellele rõõmuks, aga isegi meie väidetavalt üliliberaalne majandus pole neile mingi tõmbenumber (meist rahvaarvult tuhat korda suurem Hiina on sama tempoga majandust kasvatanud üle 10 aasta). Nende visiitide põhjus ja sõnum on selles, et oleme Suurbritannia, Hiina ja USA jaoks praegu geopoliitiliselt olulisemad kui kunagi varem. Huve on seejuures ka erinevaid ning üksteisele vastukäivaid, kuid kõigi kolme suure ühisnimetajaks on huvi Venemaa ja Euroopa Liidu piiririikide vastu.
Eestis näikse arvatavat, et Lääne suurtega suhete pidamise hinnaks ongi lahtiütlemine läbikäimisest Venemaaga. Kui aga vaatame ausal pilgul põhjapoole, näeme, et Soome suhtleb kompleksideta nii Venemaa kui ka Hiinaga ning hõimuvellede positsioon Euroopas ja USA-s pole sellest mitte nõrgem, vaid palju tugevam kui eestlased praegu isegi unistada võiks.


KESKMÕTE:
Huve on seejuures ka erinevaid ning üksteisele vastukäivaid, kuid kõigi kolme suure ühisnimetajaks on huvi Venemaa ja Euroopa Liidu piiririikide vastu.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (40)