Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

65 aastat tagasi oli Eestis verine suvi

Leo Jaago,      05. juuli 2006


Kui palju eestlasi üldse läks 1941. a. suvel vabatahtlikult Venemaale?
Endine Eesti sõjavägi oli liidetud Punaarmeega; nemad viidi vägisi ning neist sai hiljem Eesti Laskurkorpus, kes pidi võitlema „suure onu Stalini" eest. Mehed, kes mobiliseeriti, elasid läbi tõelise põrgu. Kas tänapäevased eestlased on aga ära unustanud või lihtsalt ei taha enam mäletada neid, kes kuulusid hävituspataljonidesse? Kas on ära unustatud isamaareetur kolonel Nikolai Trankmann, kes hiljem oli laskurkorpuses suur võitleja polkovniku aukraadis? Lugesin Milvi Lembe artiklit (Kn 14.6) – kurat, kui õigus on tal! Samas lehes kirjutab Kalju Mertsina sellest, et tsiviliseeritud maailm põlastab fashismi. Kuid miks ta ei kirjuta, et terve või peaaegu terve maailm põlgab kommuniste ja nende veretöid Euroopas ja Aasias, eriti Kagu-Aasias?

Mäletan oma noorpõlvest, kuidas Saadjärve ligidal elas endine kolonel Parts. Venelased tahtsid teda ära viia, aga Parts sõimas neil vene keeles näo täis ja saatis nad tagasi. Siis tulid Tartust jeestlased, lõid kolonelile vastu pead ja viskasid ta autosse. See oli ka viimne kord, kui keegi harilik inimene nägi kolonel Partsi elusana. Aastaid hiljem sain Eestist raamatu, kus hävituspataljoni mehed keksivad, kuidas nad sai kätte kolonel Partsi poja. „Kohus" mõistis ta surma, tal lasti auk kaevata ja ta lasti maha. Need mehed kirjutavad, et nad matsid ta "ilusasti" maha.

See on see elu: kui sa võitled võitja poolel, siis sa ei ole mõrvar, vaid oled kangelane; kui aga kaotasid oma sünnimaa ja pidid ennast metsas varjama või sünnimaalt lahkuma, siis sa oled terrorist või fashist.

Pronkssõduri kuju peaks viima kuskile mujale, kus Eesti Laskurkorpuse mehed võivad oma relvavendi mälestada ja mõelda nendele sõpradele, kes mitte kunagi ei tulnud Venemaalt tagasi. Samuti on ka Eesti Leegionis olnuil ja soomepoistel õigus oma langenud relvavendi kuskil mälestada.

Kunagi need vanad vihad surevad välja. Oh Eestimaa, su emad on nii palju pisaraid valanud! Eesti ema kuju oleks üks õige koht, kus kõik võivad leinamas käia.


Viimati muudetud: 05.07.2006
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail