Kas surmaotsus Eesti mainele?

LAINE TARVIS,      27. veebruar 2002


Nii hull see asi muidugi ei ole. Kuigi seoses koalitsioonileppe selle punktiga - suunata raha maineprojektilt "Eesti tuntuks" regionaalarengule - on nii mõnigi selle sammu riigi maine surmaotsuseks kuulutanud.

Uus koalitsioon peab Eesti mainet väga oluliseks. Mainekujundus on vajalik igaühe seisukohalt: olgu see üksikisik, firma või riik. Kuid mida mainekujundus riigi seisukohalt peab sisaldama, sõltub sellest, kui palju raha on vajalik ja võimalik raha kulutada.

Kas projekt "Eesti tuntuks" on strateegiline dokument?

Kas see on dokument, mida kavatsetakse ka ellu viia, või on ta järjekordne lisa praegu olemasolevatele arvukatele strateegiatele, programmidele ja arengukavadele, mis ei ole omavahel seotud ja mille elluviimiseks suures osas puuduvad ressursid?
Tutvudes 7. veebruari Postimehes projekti avauuringu tulemustega, selgub, et ainuüksi see avakäik neelas poolteist miljonit krooni. Teada saadi, et Eesti on välismaailmale tundmatu riik, kus lokkavad kuritegevus, sotsiaalne ebavõrdsus ja kehv teenindus. Ja et Eestil ei olevat oma lugu.
Ajakirjanikud avaldasid kahtlust poolteist miljonit krooni maksnud küsitluse mõttekuse kohta. Samuti oldi veendunud, et iga sihtriigi 15 elaniku küsitlemine on ebapiisav, koostamaks Eestit iseloomustav märk välisturgudele.
Tegeldes Balti Assamblees viimastel aastatel Balti riikide ja Põhjamaade turismialase koostöö küsimustega, sattus mulle kätte välisministeeriumis valminud materjal, mis koondati kokku meie saatkondade kaudu. Tegu oli sooviga abistada turismist huvitatuid.
Kogutud andmestikust selgus palju rohkem, kui eelnimetatud 1,5 miljonilisest küsitlusest. Eestit ei tunta või tuntakse väga vähe mitte ainult Soomes, Rootsis, Saksamaal, Inglismaal ja Venemaal, vaid ka Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal, Norras, Taanis, Poolas, Itaalias, Kreekas, Hiinas.
Valdavaks puuduseks on Eestit tutvustava võõrkeelse infomaterjali puudumine, olemasolev on reeglina vaid Tallinna-keskne, Eestit internetis ja välismeedias ei tutvustata piisavalt, Eestit propageerivaid üritusi ei ole. Vale oli ka Eesti turismiinfopunkti sulgemine Helsingis.
Nii mõnelgi maal, eeskätt Soomes ja Rootsis, kirjutatakse Eestist ajakirjanduses küll üha rohkem, kuid enamasti seoses negatiivsete uudistega (narkomaania, vargused, vaesus, prostitutsioon, korruptsioonikahtlused jms).

Lätis ja Leedus meid tuntakse

Kuid Eesti mõne ametniku ja eksvälisministri poolt iga kriitilises või solvavas toonis tehtud märkust võetakse meist lõuna pool vastu valuliselt. Seda tean ma ka oma kogemustest Balti Assamblees. Pole mõtet solvuda, et leedulased on asunud vasturünnakule.
Samuti sisaldas kogutud materjal arvukalt ettepanekuid iga maa kohta, mida ette võtta, et Eesti tuntust suurendada.
Eesti on vaene riik, kuid me käitume tihtipeale nii, nagu elaksime väga rikkalt. Seega oleks otstarbekas maksimaalselt kasutada olemasolevat teavet ja Eesti enda tarku inimesi, suunates raha konkreetsete ettepanekute elluviimiseks, mitte aga sellesama veelkordseks üleküsimiseks, mida me juba niikuinii teame.
Mainet kujundades peaksime ka mäletama, kes me oleme. On kuulda, nagu tahaksime tingimata pürgida põhjamaalasteks ja et lätlaste-leedulastega polevat meil mingit pistmist. Kuulates aga eelmise aasta mais Kuressaares Turu Ülikooli 10-aastasele tegevusele Saaremaal ja Lääne-Eestis pühendatud konverentsil õppejõudude ettekandeid, selgub, et "geneetiliselt kuuluvad tänapäeva lätlased (nagu ka tänapäeva leedulased) samasse rahvusrühma kui eestlased, või teisiti öeldes, kõik Baltimaades elavad rahvad on erinevatest keeltest hoolimata geneetiliselt eriti lähedased sugulased".

Viru tänaval võmm kuklasse

Eesti maine põhineb meie tegelikkusel. Keeruline on turisti siia meelitada, kui tal on info, et ta võib päise päeva ajal isegi Tallinna kesklinnas võmmu kuklasse saada, rahast ja mobiiltelefonist ilma jääda ja kõige halvemal juhul ka elu kaotada.
Pealinnas Viru väljakul asuva Pedagoogikaülikooli teaduskonna maja ees on hoiatusmärk "Oht ülalt". Esialgu ei saa arugi, millega tegemist on: kas on tulemas terrorist või midagi muud. Üles vaadates aga selgub, et igal hetkel võib suur kivikamakas pähe kukkuda. Silt on ainult eesti keeles.
Eesti on vaene riik, kuid me käitume tihtipeale nii, nagu elaksime väga rikkalt.
Suur osa meie ka arvukatest vaatamisväärsustest on halvas olukorras.
Mis puutub riiklikesse sümbolitesse (lipp, vapp, hümn), siis neid muutma hakata ei ole mingit vajadust. Kui tuletada meelde ristilipu-kampaaniat, siis Sõrve poolsaarel asuval Torgu Kuningriigil on juba ristilipp, ja pole mõtet temalt seda ideed üle lüüa. Kuid mis on Torgu Kuningriik, seda mäletavad praegu vähesed. Kohaliku maine kujundamise aspektist on ta aga väga põnev projekt.

Probleem suurürituste rahastamisega

Lugesin detsembrikuus Hiiu Lehest, et "Hiiumaa mõistab mainekujundamise olulisust, Eestimaa veel mitte. Et Hiiumaa turvalisus, korralikud teed, puhas ja puutumatu loodus, hiidlaste huumorimeel on Hiiumaa maine komponendid, mis toovad saarele külalisi lähedalt ja kaugelt".
Need on vajalikud omadused ka teistele Eesti piirkondadele. Ja kus turvalisust, korralikke teid ja puhast keskkonda ei ole, seal tuleb need luua, sest vastasel juhul turist ega investor lihtsalt ei tule.
Kohaliku maine kujundamise projektide elluviimise ja infrastruktuuri arendamise oluline rahastamise allikas on regionaalprogramm. Ei ole õige väita, et kui me raha regionaalprogrammidele eraldame, siis on see surmaotsus Eesti mainele. Vastupidi, see on suur tükk Eesti mainest. Maine kujundamise töö siin ja välismaal on ühe protsessi lahutamatud osad. Ja küllap leiab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus raha ka Eesti välismaal tutvustamiseks, kuid ilma üle jõu käivate projektideta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)