Tõekomisjon. Vladimir Jakunini kiri Siim Kallasele

Härra Siim Kallasele,

transpordialaste küsimuste eurokomissarile

Koopiad:

Härra Kaido Simmermannile,

AS "Eesti Raudtee" juhatuse esimehele ja tegevdirektorile

Härra Stasys Dailydkale,

AS "Leedu Raudteed" peadirektorile

Härra Ugis Magonisele,

Riigiaktsiaseltsi "Läti Raudtee" juhatuse esimehele

Austatud härra Eurokomissar!

Tutvusin Teie esinemisega Kuku raadios 28. detsembril 2010 ja otsustasin pöörduda Teie poole kui eraisik, jäädes samas maailma suurima raudteekompanii juhatajaks, Rahvusvahelise Raudteeliidu Täitevnõukogu liikmeks, Vene-Soome Ärinõukogu kaasjuhatajaks, Auleegioni ordeni ning teiste aumärkide kavaleriks.

Sisuliselt kuulume Teiega nende inimeste põlvkonda, kes elasid üle geopoliitilise tektoonilise murde, mis oli seotud Nõukogude Liidu lagunemisega. Meie kui ajaloo ning Euroopa poliitika põhimõtete tundjad teame paremini kui keegi teine, mis oli see, mis kutsus Nõukogude Liidu kodanikes esile uhkustunde ja mis tekitas neis valu ning eemaletõukavustunnet.

Ma ei hakka varjama Teie kui inimese eest, kelle vastu tundsin juba meie esimesel kohtumisel sümpaatiat ning usaldust, et ei oodanud Teie poolt sellist reaktsiooni väljamõeldud, kuid hästi organiseeritud kampaaniale, mis oli suunatud minu hea seltsimehe Edgar Savisaare vastu.

Püüdlusi interpreteerida negatiivselt sündmusi, mis olid seotud Tallinnasse ehitatava õigeusu katedraaliga, ei saa kuidagi nimetada teisiti, kui Eesti eriteenistuste ning neid kureerivate ametlike isikute rumaluseks või provokatsiooniks.

Ma ei reageerinud spetsiaalselt teatud meediaväljaannetes Tallinna linnapea kohta levitatavale laimule, kuid Teie esinemisele Kuku raadios otsustasin siiski vastata.

Igaühel on oma elulugu. Inimest ei hinnata mitte ainult ametikoha järgi, mille ta on hõivanud, vaid eelkõige konkreetsete tegude järgi.

See, millega ma praegu tegelen, kujutab endast minu elu tähtsaimat ülesannet. Olen uhke, et oman oma Venemaa ja ka välismaa kolleegide-raudteelaste hulgas autoriteeti ning mind usaldatakse. Oma ühiskondlikus tegevuses ei ole ma kunagi varjanud, et ei lepi mitte mingisuguste natsionalistliku poliitika ilmingutega. Suhtun kibestumise ning valuga russofoobiasse, mis on praeguse Eesti valitsuse poliitika üks koostisosa.

Olen alati hukka mõistnud Nõukogude sõdurile pühendatud ausamba kui fašismivastases võitluses üles näidatud kangelaslikkuse sümboli teisaldamise Tallinna kesklinnast. Selles küsimuses pöördusin ma isiklikult kirja teel Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipi poole. Eesti võimude tegevus solvas hingepõhjani miljoneid inimesi üle kogu maailma, eelkõige aga vene ja eesti rahvast. Te teate, et selle aktsiooni mõistsid hukka paljud tuntud poliitikud, sealhulgas ka Euroopa Liidust.

Samas ei ole usaldamatus meie professionaalseid suhteid kolleegide-raudteelaste, paljude juhtivate poliitikute ning Euroopa, Aasia, Baltikumi, araabia maailma ja Põhja-Ameerika riigipeadega mitte mingil moel rikkunud. See ongi minu vastus Teie sõnadele, justkui oleks mul edaspidi raske suhelda oma Ida-Euroopa partneritega.

Tahan veel rõhutada, et erinevalt mõnest endisest Eestimaa Kommunistliku Partei rajoonikomitee sekretärist, kes püüab oma meretagustele soosijatele tõestada oma vihkavat suhtumist Venemaa ja venelaste vastu, kasutades selleks isegi fašistide toetust, pole mina mitte kunagi oma arvamusi muutnud ega sõpru reetnud. Olen lihtsalt nii kasvatatud!

Tahaksin loota, et minu avalik ja siiras kiri lahendab kõik arusaamatused meie vahel ning aitab arendada meie tööalaseid ja isiklikke suhteid.

Parimate soovidega uuel aastal

VLADIMIR JAKUNIN

Jaga |