Rongijuht on tukkuv Piilupart

Kui Rail Balticu idee praeguste kavatsuste kohaselt ellu viiakse, on kannatajateks mitte ainult mõned kiisud, kutsud ja sokud nagu „Rongisõidu“ laulus, vaid Eestimaa elanikud, kodumajad, põllud ja tootmishooned.

Rail Balticu teostamise on oma eesmärgiks seadnud poliitika ja majandusringkonnad, kelle eestkõnelejaks on tõusnud peaminister Taavi Rõivas. Kõik nad promovad Euroopasse viivat kiirraudteed kui sajandi ehitist, kui suurt edulugu. Peame aga küsima, mis on rongide ülikiire Euroopa suurlinnadesse jõudmise hind? Vastus kõlab: laastatud loodus, hävitatud põllumajandus, minemapühitud külad.  

 Miks eirata traditsioonilist raudteekoridori?
N-ö negatiivseks lisaväärtuseks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi otsus kohe protsessi alguses elanikkond omavahelisse konflikti pöörata, tekitada lõhed, mille tagajärgi tunnevad ehk alles tulevased põlvkonnad. Rail Baltic on kavandatud Riia poole suunduma läbi Rapla- ja Pärnumaa.

Miks ei võiks aga „imerööpad“ kulgeda mööda traditsioonilist raudteekoridori, läbides Tartut ja Valgat? Raudtee on selle piirkonna arengus olulist rolli mänginud tublisti üle sajandi ja võiks seda teha ka tulevikus,  kui otsitakse võimalusi ja eeldusi ning kasutatakse juba olemasolevaid ressursse. Pealegi vajab tänastes sotsiaalmajanduslikes oludes iseäranis Lõuna-Eesti mitmekülgsemat ettevõtlust, uusi töökohti, kaasaegset infrastruktuuri.  Oleks loogiline, kui viimase sõna raudtee ühendaks kahte suurimat tõmbekeskust Tallinna ja Tartut, mis mõlemad on ärksad kultuurikolded ja ülikoolilinnad. Ametnikud väidavad aga, et Tartust pole võimalik nii ruttu läbi sõita kui Pärnust.

Osa asjamehi väidab, et Tartust läbi sõites teevad kaubarongid liiga suure ringi, mis muudab kaubaveo ebarentaabliks. Eesti asjatundjad on selle väite ümber lükanud, argumenteerides, et Tartu läbimine ei põhjusta kaubavedajatele majanduslikke tagasilööke. 

Koidula raudteejaam on praegu koormatud kõigest veerandi ulatuses. See näitab, et omaaegne unistus Eestist kui jõukast transiitriigist pole täitunud. Kust võtame need tohutud kaubakogused, mida läheb vaja kahe raudteekoridori ülalpidamiseks? Seda kaupa lihtsalt pole. Kui valitsusel tuleb valida, kas kulutada maksumaksja raha Rail Balticu või siseriiklikult tähtsa Tallinn–Tartu raudteeliini korrashoidmiseks, pole raske arvata, et eelistatakse rahvusvahelist raudteed, sest see teenib ju ärimeeste, mitte lihtinimeste huve.

Ideaal Eestist kui transiitriigist jääbki vaid unistuseks

Võib prognoosida, et äriringkonnad hakkavad eelistama Rail Balticut kui rahvusvahelist liini, mis seab veel kord ohtu Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse suunduva raudtee.

Paraku kipuvad projekti eestvedajad usaldama välismaist tarkust. Uuringud on tellitud Briti konsultatsioonifirmalt AECOM. Kui uuringut viivad läbi kohalikke olusid vähe või üldse mitte tundvad inimesed, ning kui andmete kontroll jääb poolikuks, võib tulemus paberil olla ilus, kuid reaalses elus kaasa tuua katastroofi.

Maalehes koos ajakirjanik Toomas Kümmeliga kirjutatud artiklis seab koostöö AECOM-iga kahtluse alla ka majandusgeograaf  Hardo Aasmäe: „Valitsuse ja ametnike vastused kõigile Rail Balticuga seotud küsimustele lähtuvad ühest ja samast allikast – konsultatsioonifirma AECOM kokkuvõttest.“ Kümmel ja Aasmäe märgivad, et AECOM-i dokument on tõstetud piibli seisusse, kuid erinevalt piiblist ei luba ametnikud AECOM-i puhul mingit tõlgendust. 
Välismaalaste valimatu kaasamise (olgu siis põhjuseks soov kellelegi meeldida või majanduslikud huvid) tagajägi on Eesti riik ja rahvas tunda saanud ennegi. Kui Mart Laari teisel valitsusel (1999-2002) oli vaja Eesti Raudteed ameeriklastele maha müüa, palgati selleks briti uuringufirma GIBB. Kui Laari valitsusel oli vaja haiglavõrk kokku tõmmata, palgati Rootsi konsultandid.

Ja taas on mängus välismaa nõunikud, kes märkisid Baltimaid läbiva raudteekoridori kaardil maha nii, nagu endine siseminister Tarmo Loodus tegi omal ajal haldusreformi – joonlauaga. Miks küll ei usaldata nii olulist planeerimist kohalike asjatundjate kätte? Kas nad võivad jõuda „valede“ järeldusteni?

Praegu on Rail Balticu raudteekoridori rajamine kavandatud läbi Harju-, Rapla- ja Pärnumaa, üle karjamaade, külade, metsade ja soode, otse Euroopa poole. Kas seejuures mõni küla kaob või laostub mõni edukas põllumajandusfirma, mille raudtee lõhub; kas keeratakse kohalik habras ökosüsteem pahupidi – see kõik välismaa konsultante, ministrit ega teisi ametnikke ei huvita. Neile on vaja järjekordset monumenti imetlemiseks ja rahakoti täitmiseks, ükskõik, millise hinna eest. 

Veel saab tõmmata hädapidurit

Küsiksin, kas ei terenda meil perspektiiv leida end lõhkise küna ees, kus oleme rajanud hirmkalli uue raudtee? Praegu on veel aega mõelda, kas loome raudteed enda huvides või laseme end kohelda nagu indiaanlasi, kellelt saadi maa kätte klaashelmeste eest. Mõtlemiseks annab hea põhjuse ka projekti seiskamine Leedus.

Miks ei võiks Rail Balticu teemadel rahvaküsitlust korraldada? Ehk kaaluda äärmuslikuma variandina ka demokraatlikku õigust avaldada oma meelsust meeleavaldustes nagu laulva revolutsiooni aegses „fosforiidisõjas“?

Rail Balticut vajame küll, aga mitte iga hinna eest. Mõistagi saab projekti ratsa-rikkaks-põhimõttel elluviimise peatada ka 2015. aasta Riigikogu valimistel, kui maad ja rahvast ülimalt riskantsesse olukorda seadjad lihtsalt häältest ilma jätta.

Pilt:

LÕHKINE KÜNA: Paur küsib, ka Rail Balticu puhul ei oota meid ees lõhkine küna – hirmkallis raudtee, mille maa oleme ära andnud klaashelmeste eest nagu indiaanlased.

Jaga |