„Rahvusliku väejuhi“ sildi all

Aksel Märtson,      03. mai 2006


Eesti meedias on midagi tõesti mäda – kilbile tõstetakse üle poole sajandi taguseid sõjardite vägitegusid ja putitatakse üles juba unustusse jäävat natsimeelsust. „Postimees" avaldas ajaloolase Lauri Vahtre pikema kirjutise „kuulsast Eesti väejuhist" obersturmbannführer Alfons Rebasest, kes sai oma raud-, ida- ja muud ristid „kangelasliku" külade põletamise eest Leningradi oblastis.

Arhiivides on tallel kümnete tunnistajate seletusi, mis iseloomustavad Alfons Rebast kui pealikut lambanahas. J. Soodla endine adjudant Väino Pärtel kirjutab: „See oli jätk paljudele sangarlikele lahingutele, kus jäädi ülemvõimu eest kotti, aga murti siiski sealt välja." Ainsa vahega, et pataljon jäi kotti, Rebane ise aga hiilis välja. Mitu korda „sangar ja väejuht" oma pataljoni surmasuhu jättis ja enda naha päästis, pole täpselt teada. Viimati juhtus see 1945. aasta mais Tshehhoslovakkias, kus Rebane läks luurele, et leida väljapääs. Selle ta leidiski. Ja mis mõtet oli siis enam tagasi tulla?! Meeskond oma SS-mundrites aga sattus tshehhi patriootide löögi alla. Kes „Tshehhi põrgust" eluga välja tulid, neavad Alfons Rebast tänapäevani.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (79)