Napp sündimus ja rohke väljaränne

Napp sündimus on midagi sellist, mis meie riigis on kujunenud juba tavapäraseks. Ometi see nii olla ei tohiks. Taasiseseisvumise aja jooksul on sündide arv tõsiselt kahanenud. Kui 1990. aastal sündis 22 304 last, siis järgnevatel aastatel on sündide arv järjepidevalt vähenenud. 2015. aastal sündis Eestis vaid 13 907 last.

Probleemiks on nii sündide vähenemine kui ka loomulik iive ehk sünni- ja surmajuhtumite arvu vahe, mis Eestis on miinuses. Sündimus on ühiskonna elus oluline teema, kuid taandub iga inimese isiklikule otsusele, mida tuleb kahtlemata austada. Samas on riigil võimalik tagada inimestele selline keskkond, mis tekitab inimestele parema võimaluse oma pere juurdekasvule keskenduda.

Hiljuti tõstatus palgalõhe-teema, mille puhul paljud tõdesid, et naiste tööpanust hinnatakse rahaliselt vähem, ja tihtipeale põhjusel, et naine on enamasti oma loomult, kuid ka ühiskonna ootuste tõttu hooldaja, pereinimene. Tema on see, kes jääb koju, kui laps on haige, või kellel tuleb töölt varem ära minna, et pere vajaduste eest hoolitseda. Tänapäeval, mil naised soovivad võimalikult head haridust ja tahavad teha karjääri, on lastele mõtlemine jäänud paratamatult tagaplaanile. Siin saab ja peab riik mõtlema võimalustele, kuidas parandada vanemahüvitise ja -puhkuse süsteemi. Muidugi tähendab see võimalikult heade olude loomist nii emadele kui ka isadele.

Teine oluline tegur, mis rahvaarvu vähenemist otseselt mõjutab, on väljaränne. See on kujunenud Eesti taasiseseisvumise järgse aja tõsiseks probleemiks. Meie rahvastikuteadlased on viidanud, et lahkujaid on hinnanguliselt vahemikus 100 000–130 000. Paljud neist on lahkunud majanduslikel, aga ka muudel põhjustel, millega tuleb täna tugevalt tegelda selleks, et väljarännet peatada. Meie sihiks peab olema motiveerida Eestist ära läinud inimesi kodumaale naasma. Samuti peame pakkuma lahkumisplaanide mõlgutajaile paremaid võimalusi siduda oma tulevikku just Eestiga.

Tõsi, alles hiljuti rõõmustas Statistikaamet uudisega, et Eesti rahvaarv 1. jaanuaril 2017 oli 1850 inimese võrra suurem kui aasta tagasi. Seega võib nii mõnelgi tekkida küsimus: kas hetkel on Riigikogus vajalik probleemkomisjoni luua? Kahjuks suri meie riigis eelmisel aastal 15300 inimest, kuid uute ilmakodanike üle saime rõõmustada 13900 korral. Seega – jätkuvalt on iive negatiivne. Teisalt, kui räägime sisse- ja väljarändest, tuleb tõdeda, et statistika ei kipu näitama elu tema kõigis ja tegelikes värvides. Sisserännet on lihtsam dokumenteerida kui väljarännet, ja seega võib paraku eeldada, et väljaränne saab olla suurem kui elumärgid peegeldavad.

Aeg, mil rahvastikuprobleemidega tõsiselt tegelda, oli, piltlikult öeldes, tegelikult juba eile. Me ei saa oodata, et iibe nähtamatu käsi teeb meie elus vajalikud korrektiivid niimoodi, et riigi ja rahvusena jääme püsima. Meil tuleb ise väga põhjalikult selle teemaga tegelda ja arutada kõiki võimalusi, kuidas olukorda parandada. Kui täna arutame pensionireformi detailide üle, siis rahvastiku jätkuva vähenemise ja vananemise taustal tuleks üksikasjalikult küsida seda, kas ja kui palju on töökäsi, kes mitte ainult meie pensionisüsteemi, vaid kogu riigi majandust ülal peavad.

KESKMÕTE: Aeg, mil rahvastikuprobleemidega tõsiselt tegelda, oli, piltlikult öeldes, tegelikult juba eile.

SIRET KOTKA,

Riigikogu maaelukomisjoni liige (Keskerakond)

Jaga |