Õie Laksberg – Soera talumuuseumi perenaine

JAANUS KÕRV,      12. juuli 2006


Sa oled Soera talu perenaine, aga sul on vallas ju teine amet ka...

Jah, ja olgu tänatud, et see mul on, ja olgu hullu, et see volikogu esimehe amet on... Sest igal asjal on kaks otsa – olen selle ameti omale võtnud ja ma viin selle kohustuse ka täide, kuigi ma pole õppinud poliitik ja ma ei taha selleks ka kunagi saada. Aga seda, mida mu hing teha tahab, seda teen Soeras.

>b>Kaua oled olnud Soeras perenaine?

Neljas suvi, ja üks aasta on lepingut veel.

Mida tähendab Soera sinu jaoks?

No kui sa Soera kohta küsid, siis sellest räägin rõõmuga!
1979. aastal alustas ta tööd muuseumina – ja aitäh selle eest tollastele kolhoosiesimeestele Adolf Armasele ja Tõnu Otsasonile, kes sellele asjale elu andsid. Alguses vedas seda tööd Johannes Kokla. Enne mind töötas seal 1994. aastast perekond Tikkad ja sellest ajast saigi Soerast turismiobjekt, kuna Elle Tikka oli turismi õppinud. Ats Tikka oli väga hea puutöömees, ning tänu sellele said majad korda. Kui meie sinna läksime, siis oli see muidugi suur julgustükk – minna riigitöölt eraettevõtlusse. Olen ju õppinud sotsiaaltööd, mis mu tõeline kutsumus ja mida sai kümmekond aastat tehtud. Aga Soerasse tahtmise põhjus oli ehk ka selles, et otsisin vaheldust, sest ega sotsiaaltöö kerge ole.

Esimene aasta oli kõige hullem – septembris sain kätte raha, millega pidin järgmise aasta hooajani välja tulema, kuid juba detsembris olin rahast täiesti tühi. Ei osanud lihtsalt hoida, sest riigitööl sain ju iga kuu oma palga. Täitsa ausalt, ja ma ei häbene seda üldse öelda, – edasi elasin Aleksandri (Aleksander on Õie abikaasa. J.K.) rahakotil."

Kui palju käib Soeras külalisi?

Eelmisel aastal oli see arv laias laastus viis ja pool tuhat. Mina arvan, et ühe väikese talukoha jaoks täiesti piisav.

Kas Soera on valmis?

Oi-ei! Siin pean kiitma vallavalitsust abi eest. Kui teeme projekti, siis omaosaluse näol toetab vald meid alati, aga kuna talu on antud rendile, siis pean ise vaatama, kuidas seal toimetan. Kitsi olen ka, seetõttu üritusi oma rahakotiga ei tee. Kui aga projektiga raha saan, siis – heameelega! Ja praegu, jumal tänatud, raha on. Vallaga koostöös on tehtud uus kaminahi, metsarada on saanud viidad, muinsuskaitse teeb ka aidale uue katuse. Järgmised projektid on sepapada ja tuuleveski.

Kas külaelu on paremaks läinud?

Jah, külainimene hakkab tunnetama, et ta elab oma külas, eriti pärast seda, kui saime oma külaseltsi loodud. Tunda on sedagi, et inimesed on hakanud ise rohkem tegema – see on suur muutus. Ja meie vallavalitsuse juhtkond on külaelu igati soosiv: toetatakse heakorraprojekte, antakse kasutada muruniitjaid jne.

Kas riik hoolib?

Kust algab riik? Vallavalitsus, vald ongi riik – meie olemegi riik. Kui tahame oma külaga edasi minna, siis peame ise sellega alustama. Ja kui oleme ise aktiivsed ja saame raha PRIA-st või EAS-ist, siis riik ju meid toetab, sest EAS on riik ja PRIA on ka ju riik – mina siin vahet ei näe.

Mis sulle Soeras kõige rohkem rõõmu teeb?

Rõõmu teeb see, et meie inimene on hakanud Soeras käima. See näitab, et inimesed tahavad tulla meie omapära ja oma juurte juurde. Kui muuseum oli enne suuresti turismiobjekt, siis nüüd on ka hiidlane talumuuseumi üles leidnud.

Mida mandriinimesele ütleksid?

Tule meile, naudi meie ilu, aga ära lagasta meie saart! See täielik hoolimatus käib mulle üle mõistuse. Kui tullakse, siis lööb ikka läbi see mentaliteet: meie oleme pealinnast! Soeras on tihti sellist suhtumist näha, aga siis panen nad paika, halastamatult.

Kuulavad sõna?

Kuulavad!

[Hiidlasi küsitles hiidlane Jaanus Kõrv]

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)