Ikka vanaviisi edasi. Kui kaua veel?

Nüüd hukkusid kaaneta kaevu kukkudes Valgamaal Hummuli vallas Alamõisa külas 73-aastane Loviise ja tema koer. Kus on järgmine ohver?

Seda küsimust on korduvalt esitatud Kesknädalas. 12. septembril ilmus selles lehes lugejakiri "Kaevudele kate peale ja ohtlikutesse kohtadesse piirdeaed ette". 19. septembril avaldas Kesknädal samateemalise lugejakirja "Lokkab kuritegelik korralagedus". Millise pealkirjaga peaks jätkama sel teemal, kui inimesed ja loomad hukkuvad lahtistesse kaanteta kaevudesse kukkudes?

12. oktoobril pidi Hummuli vald piirkonnavanem Aleksander Zemskovi sõnul kaevule, kuhu uppus vanaproua koerakesega, betoonkaane peale panema. Ilmselt on nüüd ka need kaevud kaantega kaetud, kuhu varem on sisse kukutud. Kohutav küll, kui iga eluohtliku objekti likvideerimine saavutatakse looma või inimese elu hinnaga.

Just niikauaks jääb lokkama see kuritegelik korralagedus, kuni nende kaanteta kaevude (surmalõksude) olemasolu eest keegi konkreetselt ei vastuta.

Eestis pole peremeheta maad ega metsa - siin on kõik kellegi oma. Iga maaomanik peaks teadma, millises olukorras tema maa on ja mis sellel asub.

Ei mäleta paljukirutavast Nõukogude ajast ühtegi sellist juhtumit, kus keegi oleks kaaneta kaevu kukkunud. Kujutan vaid ette, et kui selline õnnetus oleks kusagil aset leidnud, jäänuks see kindlasti ainsaks. Tollal kehtis kord, et iga kuritegu või rasket tagajärge põhjustav või soodustav tegur või olukord kõrvaldati.

JAAK LAIDLA Harjumaalt

Jaga |