Eesti juhtkond asus „uutma“

Hea oli seda kuulda, tore oli tunda rahvaasemike (teeseldud või ehedat?) muret. Juba vastu võetud ja veel jõustamata, aga plaanitavad seadused kinnitavad aga, et mingit teist (nii sisemist kui ka välist) Vene-poliitikat ei tule, venekeelset teleprogrammigi ei tule, nii hariduses kui ka tervishoius kulutus- ja palgasummad pigem vähenevad kui kasvavad. Pole mõtet üle korrata kõiki neid alatuid ja lühinägelikke kavatsusi, kus valitsus ja rahvaasemikud tahavad ära krabada võimualustelt nõrgematelt – et säiliksid riigiaparaadi ja kõrgametnike privileegid, kõrg- ja ülipalgad. Et saaks teha seda, mida kogu aeg tehtud.

Suurettevõtjadki, kelle huvides õigupoolest ju praegune neoliberalistlik-friedmanistlik peavool on valitsenud, pole valitsuse kosmeetiliste enesepiirangute ja arutu Venemaa-poliitikaga rahul. Sest alles nüüd hakkab tõeliselt selguma, milline oli Pronkssõduri äraviimise, transiidi ja Venemaaga majandussidemete katkemise tegelik hind. Ekspeaminister Tiit Vähi taipas seda üsna aegsasti.

Selle hukatusliku poliitika peaarhitektid, kellest prominentsematena meenuvad Mart Laar ja Siim Kallas, on oma kursile kindlad, püsivad praegu  varjus, oodates oma „uut võimalust“ ehk rahva järjekordset meeltesegadust valimiskastide juures. (Muuseas, ega Laar vist viibinudki inimarenguaruande-istungil?)

Aga ega suurettevõtjadki taha peakursi ja tulumaksupoliitika muutust, õhukese riigi kadumist. Soovitakse vaid vana head „valitsusremonti“. Et Keskerakond tuleks luuseritele taas appi, looks ühiskonnas sidusust.

Ja sedasama soovib ka meie ajakirjandus, inimhingede kujundaja. Viimast epiteeti tuleb võtta sõna-sõnalt, sest Eesti ajakirjandus on saavutanud seda, et isegi peolauas võpatab su lauanaaber, kuuldes, et oled keskerakondlike veendumustega.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |