Valimised lõhestunud riikides

JAAN KAPLINSKI,      02. veebruar 2005


24. jaanuaril ilmus see sotsiaaldemokraat Jaan Kaplinski artikkel Soome ajalehes Turun Sanomat. Eesti ajakirjanduses meie nimeka kirjaniku mõtisklus millegipärast mingit huvi ei äratanud. Veendumuses, et kirjaniku vaade maailma asjadele on üsnagi huvipakkuv, pakume seda omagi lugejatele. Vahendas Ralf R. Parve

Äsja lõppenud Ukraina valimistel ja jaanuarikuu lõpus korraldatavatel Iraagi valimistel on maailmapoliitiline tähendus. Muudatused Ukrainas võivad oluliselt nõrgendada Venemaa ülemvõimu endises Ida-Euroopas ja muutuste aeglustumine Iraagis võib nõrgestada Ühendriikide ülemvõimu kogu maailmas. See avaldab mõju teistelegi maadele, ka Eestile, mille poliitikud püüavad tasakaalustada Venemaa geograafilist lähedust, kiites truult Ühendriike.

Mõlemad sündmused on üksteisega seotud. Nii valimised võitnud Viktor Juštšenko kui tema vastane Viktor Janukovitš on lubanud viia Iraagist välja Ukraina väekontingendi. See oleks veel üks moraalne löök ameeriklastele, kelle "koalitsioonist" kipub välja üks maa teise järel. Kuigivõrd on õigus neil pessimistidel, kes usuvad USA väeüksuste sattumist samasuguse supi sisse kui omal ajal Vietnamis, mis ei jäta mõju avaldamata olukorrale nii Lääne- kui Ida-Euroopas.

Viimasel ajal on Vene retoorika muutunud üha jäigemaks ja agressiivsemaks ning hakanud meenutama külma sõja aegu. Sama joon on saatnud ka Venemaa sisepoliitikat. Riik järgib Hiina mudelit, mida iseloomustavad üheparteiline süsteem ning riigi kontrolli all olev majanduselu ja massiteabevahendid. Venemaa mõtteavaldused võivad olla tingitud kahest poliitilisest tagasilöögist – Gruusia ning nüüd Ukraina revolutsioonidest.

Toetades lüüasaanud Janukovitšit, on Vladimir Putin teinud nii kodu- kui välismaiste vaatlejate hinnangul raske valearvestuse. Venemaa jahedad kommentaarid võivad olla nende pettumuste tagajärg – Venemaa tunneb end nurkasurutud kassina, kellel tuleb teha tiigri häält, julgustamaks end ja tõstmaks enesetunnet.

Kuid Venemaa käitumisele on ühtlasi ka teine seletus. Moskva saabki tunda end kindlamalt ameeriklaste ebaõnnestumise korral Iraagi sõjas. Nii kaua kui USA käed on seotud Lähis-Idas, on võimalus, et too sekkub Venemaa aktsioonidesse Ida-Euroopas, üsnagi kasin. Lääne-Euroopal ei saa selliseid võimalusi õieti ollagi, ja kui Euroopa majandus sõltub üha enam Vene naftast ja gaasist, võimalused vaid vähenevad. Seetõttu ei tulegi Putinil peljata Juštšenko võitu: Ukraina ei saa mingil juhul ilma Venemaata hakkama. Kiiev ei saa oodata läänest otsustavat majanduslikku abi.

Nii polegi selge, mida opositsiooni muljetavaldav valimisvõit Ukrainale annab. Pole ka selge, mida valimised Iraagile tagavad. Mõned vaatlejad peavad Iraagi säilimist tervikliku riigina kõigi aegade küsitavaimaks või otse öeldult ebatõenäolisimaks, ja nende meelest oleks ainus võimalus saavutada mingisugune rahu ja tasakaal kolmest riigist koosnev, lõdvalt seotud liitriik moodustada. Nii Kurdistanil, lõunašiiitidel kui maa keskosa sunniitidel oleksid oma valitsused, parlament ja relvajõud.
Juhul kui šiiitide partei võidab valimised, mis on üsna tõenäoline, siis ei lepi sunniidid, Tikriti, Falluja, Ramadini ega muude mässuliste linnade elanikud sellega ning jätkavad vastasrinnet.
Iraak on kui Liibanon, mille eri rahvusgruppide ja usurühmituste vahel käis verine kodusõda, ja kus lahenduseks leiti keeruline poliitiline süsteem, et igale rühmitusele tagati mingi vastutusrikas positsioon valitsuses – president, peaminister ja välisminister esindavad kõiki eri rühmitusi. Sellist lahendust katsuvad mõistlikumad Iraagi hõivajad just nüüd riigile pakkuda, kuigi on võimalik, et õige aeg on käest lastud ja rahu ei olegi enam saavutatav.

Ukraina on samuti kaheks lõhestunud riik, kus ägeda rahvusliku lääneosa vastukaaluks on segarahvuslik venemeelne ida ja lõuna. Valimised võitnud Juštšenko toetus eelkõige rahvusmeelsetele ukrainlastele, kaotanud Janukovitš idaukrainlastele. Aeg näitab, kuidas suudab Juštšenko lepitada Janukovitšit toetanud Donbassi ja Harkovi elanikkonda.
Maailmaajalooline kogemus räägib sellest, et läänelik demokraatia ei taha toimida lõhestunud ühiskondades.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)