Kroon tähendab eestlastele oma rahast palju enamat

Kroonist sai taasiseseisvumise ajal Eesti riigi Nõukogude majandusruumist väljumise kõige selgem tõend ja sümbol. Konverteeritav kroon vastandus selgelt „lepalehtedele" ehk väärtuse kaotanud ja mitte kunagi teiste rahade vastu vabalt vahetatav olnud Nõukogude rublale.

Tavaliselt rahatähtedel sellist staatust ei ole. Oma rahatähti on omanud nii suurriikide kolooniad kui ka Austria ja Vene impeeriumi autonoomsed osad. Näiteks ostsid soomlased ja ka tšehhid nii enne kui pärast Esimest maailmasõda kõike oma markade või kroonide eest. See, mida kolooniatel ja impeeriumide koostisosadel ei olnud, oli sõltumatu rahapoliitika. Neil puudus õigus oma rahaasju iseseisvalt ja rahvuslikest huvidest lähtuvalt korraldada. Samuti puudus sellega kaasnev kohustus ise oma vääringu väärtuse püsimise eest hoolt kanda. See tähendab, et nendes riikides tähtsustati eelkõige oma raha sisulist, mitte märgilist tähendust.

Meie olukord oli aga nii enne kui ka pärast Teist maailmasõda erinev, sest olime impeeriumiga seotud ka ühiste rahasedelite läbi ning enne, kui meil iseseisvast rahapoliitikast juttugi oleks saanud olla, tuli end formaalselt impeeriumi rahasüsteemist eraldada.

Nüüd on aga aeg hakata aru saama ka sellest, et kuigi eestlastel on väga kahju oma iseseisvuse kõige selgemast sümbolist -kroonist - loobuda, kaotame me eurole üleminekul võrreldes enamiku teiste riikidega kõige vähem - üksnes sümboli.

Kui Rootsi, Taani, Poola või Tšehhi Vabariik läheksid üle eurole, kaotaksid nad ühe oma kõige mõjusamatest majandushoobadest. Eesti ei kaota seevastu eurole üle minnes praktiliselt mitte midagi, sest valuutakomitee süsteem toimib raske ankru, mitte aga paindlikku manööverdamist võimaldava rahasüsteemina. Vastupidiselt teistele maadele annab eurole üleminek Eesti pangandusele juurde paindlikust ja mängu sekkumise võimalusi ega võta meilt midagi ära.

Polnud ju meie valuutakomitee süsteem midagi muud, kui aastasadu kümnetes suurriikide kolooniates kasutusel olnud ja neid kontrolli all hoidnud rahasüsteemi tänapäevane mugandus.

Peame arvestama, et Eesti on maailmas üks kõige avatuma majandusega riike, mis muuhulgas tähendab ka seda, et meie majandus sõltub rohkem kui enamikus teistes maades rahvusvahelistel kapitaliturgudel toimuvast. On selge, et Eesti imeväikesele ja keskpärase konkurentsivõimega majandusele toetuval Eesti kroonil ei saa välisinvestorite silmis olla nii suurt usaldusväärsust kui eurol. Isegi sellel eurol, mis on praegu oma esimese ja ilmselt mitte viimase sisekriisi haardes, sest euro taga seisev majanduslik võimsus on ikkagi enam kui tuhat korda Eesti omast suurem.

Eurole üleminek praeguse eurotsooni kriisi ajal tuleb meile isegi kasuks. Eestil ole enam ega teki ka edaspidi euro suhtes liigseid illusioone nagu veel pool aastat tagasi võis üsna tihti täheldada. Nüüd teame, et meil kaob krooni vahetuskursi muutumise risk ja suurem osa raha vahetamisega seotud tülist ja kulust.

On võimalik, et meie majandusele tuleb kasuks ka valuutakomitee süsteemist loobumine. Mis aga kardetud hinnatõususse puutub, siis hinnad on meil kallinenud ju igal võimalusel ka ilma eurota ja kallinevad nüüdki. Hindu saab vaos hoida üksnes tõeline konkurents ja selle puudumisel hindade kontrolli süsteem.

Jaga |