Rahva hääl ajakirjanduses

KOIT REBANE,      30. mai 2001


Kas tavakodanik peaks ajalehtedele kirjutama? Kas maailmas on levinud, et kodanikud võtavad lehes sõna toimetuse töötajatega võrdväärsetel alustel? Kas mitte just selline ei peaks olema demokraatia ja sõnavabadus?

Eesti taasiseseisvumise eelõhtul oli lehtedes poleemika selle üle, kuivõrd võlts oli nõukogudeaegsel ajalehel nimetada end "Rahva Hääleks".
Kuivõrd oli tavakodanikul võimalik sõna võtta totalitaarriigi lehtedes ja kuidas on sellega lood iseseisvas demokraatlikus Eestis?

Puudub kontakt toimetajatega

Muidugi oli teemasid, millest keegi ei üritanudki kirjutada. Mitte kõike, mida välja pakkusid, ei avaldatud ning pahatihti tegi toimetus kirjutise autori jaoks nördimust tekitaval määral ümber. Ent mitte kunagi ei ilmunud kirjutis mingis "kirjade rubriigis". Siis oli võimalik toimetusse siseneda ja kontakteeruda otse toimetajaga, kelle valdkonda kirjutis puudutas või kellega oli saavutatud hea isiklik kontakt.
Viimati käisid asjad sedasi veel selles Sõnumilehes, mille toimetuse moodustasid Talving, Palmaru, Rattus ja teised valdavalt keskealised inimesed. Praegu on nii vaid Kesknädalas.

Näitsikud turvavad toimetust

Päevalehtedes ei lasta praegusel ajal kaastöö toojat isegi arvamuste toimetaja palge ette, kirjatöö tuleb jätta valvelauda seal istuvate näitsikute kätte. Kui see ilmub, siis vaid "kirjade rubriigis", kus ruum on piiratud. Pikematel kirjutistel on vähe lootust avaldamist leida ning kui praegu lehed väidetavasti kaastöid eriti ei korrigeeri, siis "kirjadele" see ei laiene. Nende kärpimiseks jätavad toimetused endale suured volitused.
Kui leht on su ühe "kirja" avaldanud, siis peab astuma järjekorra lõppu tagasi. Niipea samalt autorilt midagi uut ei avaldata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)