Kilpla ärpleja on jälle kõrge au sees!

Hugo Murre,      06. veebruar 2002


Eks kilplastel olnud ka juba ennemuistsetest aegadest teada, et igal rahval peab oma kangelane olema, keda sõnas ja laulus kiita ning kelle pilte kõrgema seina peale üles seada.
Kord olid Kilpla mehed naaberküla kõrtsist tulles jäänud hilja peale ja näinud võsa servas koledat elukat. Elukal olid suured kõverad sarved peas nagu vanakurjal. Ta oli kurja pilguga meeste peale vaadanud ja siis niimoodi minema pannud, et maa müdises.
Hirmsa eluka vastu kuulutati välja sõjakäik, millest pidid kõik kilpla nooremad mehed osa võtma. Sõjakäiguks ette valmistades oli üks mees viinud rätsepa kätte tüki raudplekki, et seda riiete külge ihutervise kaitseks sisse õmmeldaks.
Noormehi oli külast hommikul terve tosin välja läinud. Kõik prisked ja terved mehed. Aga õhtul ei tulnud kenast hulgast mitte enam koju tagasi kui kaksteistkümmend meest. Ja needki olid pääsenud kavala sõjaplaani läbi. Veel enne, kui langenud lehtede sahin oli kuulutanud hirmu tekitanud oina tulekust, olid nad kõik kummuli maha heitnud. Tugeva plekivarjuga mehel oli enam julgust ja ta hakkas õhtu eel üle roigasaia külatänavale tagasi ronima. Juhtoinas võttis müdinaga hoogu ja andis tugeva hoobi aia peal ukerdaja istmekohta.
Oinas tabas tugeva hoobiga just mehe istmekohta õmmeldud kilpi, millest mees üle aia lendas, ise millegi pärast "Hurraa!" karjudes.
Solvatud mees karjus vihaselt: "Hoidke mind kinni - ma teda tapan!" Alles nüüd julgesid vaprad sõjamehed oma pead suurte lehekuhjade alt välja võtta. Nad võtsid vapra sõjamehe oma õlgadele ja kandsid külla, kus nad külakõrtsis kangelase auks suure peo korraldasid, kes neid koletise käest oli julgenud päästa.
Sellest ajast hakkas isamaa päästja ennast kangelase kombel üleval pidama. Peale esimese kannu tühjendamist karjus ta üht jalga järile tõstes: "Hoidke mind kinni, muidu löön kõrtsi tühjaks!" Kuna keegi ei tahtnud veel nii vara koju minna, hoiti teda kinni ja tehti kangelase rahustamiseks veel teine kann välja.
Vihast, kättemaksust ja tähtsusest kangelane karjus:" Löön kõik oinad maalt välja!" Oinas, kuulis ja vihastas selle lolluse peale ja kõndis kilplaste maalt minema. Lambakarja pidamine ei tahtnud peale oina äraminekut enam edeneda. Soojade villakasukate asemel hakkasid kilplased kandma külmavõitu kunstvillast jopesid.
Kilplased otsustasid kangelase tööle panna rahakasti valvuriks, sest kes on enne kuulnud et rahakasti valvurile on tarvis ilma rahata välja teha. Kuid mees uhkustas ja karjus ning müüs kilplaste tagavarakulla maha, et kilplastel oleks piisavalt välja tegemiseks raha. Kui rahakast sai ikkagi tühjaks, viskas ta juba mahamüüdud metsad tühja kasti eest pandiks, Kilpla kangelane üürgas, kinkis ja jagas sõpradele, kes ostsid omale valged kraed ja tegid kangelasele välja.
Kõik see hakkas teise sordi kilplasi pikapeale ära tüütama. Ühekorra juhtus niisugune lugu, et kilpla vana ja paks kõrtsmik oli paras jagu sõitnud neegri rahvale tarkusi jagama ja teda asendas rotatsiooni korras vastvalitud küla karjus.
Kangelane karjus suurest janust: "Hoidke mind kinni - loobin kogu kilpla asjad mööda ilma laiali, kõrtsust rääkimata!"
"Ega ikka ei loobi laiali ühtigi!" käratas karjapoisist kõrtsmik, rabas kämblaga kangelasel kraest kinni ja virutas jalaga vastu tagumikku. Kullatud plekist tagumik läks suure pauguga mõlki ja mees lendas suure hooga üle tänava prügihunnikusse, kus hoiti võimult ära kukkunud prominentide kujusid.
Kilplased hakkasid esiotsa äravisatud kangelase üle naerma. Kui aga olid asja üle selgemalt järele mõelnud, said nad selgesti aru, et kangelase äraviskamine on isegi kilplaste jaoks liiga rumal tegu.
Kangelane toodi prügihunnikust ära ja pühiti tolmust puhtaks. Ta ise kuulutas tagasihoidlikult ja hästi valju häälega: "Kogu maailm õpib minult ja teeb minu järgi nagu kari karjapoisse!"
Kui olid külavanema valimised, kuulutas ta:" Ma teen teid nii kuulsaks, et kogu maailm jookseb kokku vaatama." Kuivõrd kilplased ei võinud lubada, et kogu maailm kokku jookseks ja ära tallaks vainud ja karjamaad - hoiti teda kinni ja tehti talle välja.
"Hoidke mind kinni, muidu viin kogu kilplaste tarkuse ära Marsi peale ja veel kaugemate tähtede peale, mille nime ta ei oska ära arvatagi".
Kõik teadsid, et mida mees lubab, seda mees ka teeb. Teda hoiti nii püüdlikult, et kellelegi ei jäänud aega üle ei põldude ega lojuste eest hoolitsemiseks.
Kilplased nägid ka selle tõe ära, et ärplemise abiga on palju kergem suurt kuulsust kokku koguda kui enneolematute tegude abil. Sellepärast panid kilplased kokku laulukoori oma kangelase tegude ülistamiseks. Kangelase enda poolt kohale pandud koorijuhi käe all õpiti ära väga ilus koorilaul: "Hoia kinni, muidu võid sa uppi lennata!"
Mõned kilpla ärksamad mehed muretsesid omale plekktagumikuga püksid ja panid kokku ärplejate erakonna, mis võttis enda kanda kogu suurte lollustega kokku kogutud kuulsuse koorma.
Kilpla metsast kostab ikka ilusa laulu kaja: "… uppi lendan ma!"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)