Tahad rahu, valmistu sõjaks! [Vt. ka: toimetuse vastus A. Vääni arvamusavaldusele]

Esimene katse NATO ja Euroopa Liidu reageeringut kontrollida tehti 2008. aastal Gruusias. Selle riigi territooriumi osaline hõivamine kutsus alliansilt esile ainult näpuviibutamise ning mingeid olulisi sanktsioone Euroopa Liidu ja NATO poolt ei järgnenud. Järgnes aga agressioon juba Euroopa südames - Ukraina vastu.

Ameerika luure hoiatab meid

Venelaste õiguste kaitsmise ettekäändel viidi seal läbi nn referendum, mille tulemusena osa Ukrainast liidendati Venemaaga. Putini endine nõunik kirjutab, et Venemaa presidendil on eesmärgiks liita Venemaaga Soome ja Baltikum.

Ameerika luure hoiatab meid ohu eest, mis lähtub Eestile Venemaalt, ja ometi leiavad meie juhtivad poliitikud, et paanikaks pole põhjust - NATO ja Euroopa Liit kaitsevad meid. Kahjuks rahustas 1939. aastal president Päts eestlasi samamoodi: meil on Venemaaga leping, midagi ei juhtu! Mis sellest välja tuli, on igale eestimaalasele hästi teada.

Olen veendunud, et kui oleksime tookord baaside lepingust keeldunud ning arendanud koostööd Läti, Leedu ja Soomega, oleksime võinud Moskvale vastu hakata ja hoida rinnet niikaua, kuni Lääs oleks meile appi tulnud. Võibolla oleks ajalugu terves Euroopas kujunenud teisiti?

Kahjuks olime aga sõnakuulelikult nõus kõikide tingimustega ja asusime referendumi tulemusena „Stalini päikese" alla. Analoogselt praeguste Krimmi sündmustega puudus Läänel võimalus sekkuda - juriidiliselt oli kõik korras.

Loodame liialt NATO ja Euroopa Liidu abile

Kahjuks on nii NATO kui ka Euroopa Liidu abi saabumine seotud rea formaalsustega, mis võtavad piisavalt aega. Kolme-nelja nädala jooksul peame suutma oma iseseisvust kaitsta. Loomulikult, kui lahingud juba Eesti-Vene piiril käivad, kiirendab see kindlasti ka alliansi abi saabumist.

Kas on reaalne osutada vastupanu Venemaale? Päris võimatu ei ole, kui selleks eelnevalt valmistuda. Sõjaväelased teavad hästi, et kaevikus vm kaitserajatises paikneva armee edukaks ründamiseks on vajalik umbes kolmekordne ülekaal elavjõus, mis tähendab ka, et ründajate kaotused on orienteerivalt kolm korda suuremad kaevikusse varjunud kaitsjate omast.

Lisaks sellele tuleb arvestada, et erilisi massihävitusrelvi Eesti tingimustes kasutada ei saa. Ida-Virumaal, kust rünnakut võiks oodata, on Narva ja Kohtla-Järve asustatud mitte-eestlastega, ning see põhjustaks suuri ohvreid just nende hulgas; sama on olukord ka Tallinna puhul.

Tahan eelpoolöelduga rõhutada, et president Putin loodab Eestit, Lätit ja Leedut Venemaa külge liita ilma pauku tegemata, nagu see juhtus 1939. aastal. Kui Balti riigid tänast olukorda kainelt hinnates hakkaksid ehitama kaitserajatisi piirile Venemaaga, oleks see parim võimalus jahutada Putini ja tema lähikondlaste soovi teostada oma agressiivseid plaane.

AAVO VÄÄN, Keskerakonna liige

Jaga |