Kui võim kuulub rahvale, kellele ta siis ikkagi kuulub?

Rein Uibo,      09. juuni 2004


Paremini küsida on raske. See on klassikaline näide retoorilisest küsimusest. Selliselt küsida tähendab mitte tahtagi, mitte lootagi saada vastust.
Kui aga siiski prooviks vastata?
Hea küsimus, vastaks peaminister ja lisaks midagi arusaamatut, nagu tal kombeks. Kindlasti ei jätaks ta mainimata põhiseadust, kus olevat selge sõnaga öeldud, et kõrgema võimu kandjaks on rahvas, ehk maakeeles: võim kuulub kogu rahvale. Ja nii edasi.
Lihtne oleks ka öelda, et võim kuulub ju võimuritele, milles probleem?
Tegelikult on probleem ikkagi põhiseaduses, mille tõlgendamine, või õigemini eesti keelde tõlkimine, ei ole lihtsurelikule jõukohane. Sellest see kuulus küsimus ongi tekkinud ja on siiani päevakorras. Tollal, kui põhiseadust kokku pandi, osutati selle tähtsa dokumendi vormile liialt kirjanduslik-eufoorilist tähelepanu. Ja tulemus on selline, nagu on: kes ei saa aru, kes ilgub, kes tahab seda pidevalt rikkuda, kes muuta või nurka visata.
Kui rahvas kannab kõrgemat võimu, miks ta siis viriseb; tehku oma võimuga nii, et ta rahul oleks. Tehku uus ja parem põhiseadus, mille järgi võim kuuluks mitte kogu rahvale, vaid nendele, kes seda võimu väärivad, kes oleksid suutelised riiki juhtima ja valitsema. Iseasi on, kuidas seda teha. Kas kõrgema võimu abil? Või kõrgema võimu nimel?
Ja ikka jääb küsimus, mis asi see "kõrgem võim" siis on? Vastus: see on raske rahakott. Kui sul seda pole, pole ka võimu.
Sitale see demokraatia!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)