Võitjate ajalugu

ANTS METSLA,      12. detsember 2007


Kui vana Eesti riik üldse ongi?

Võitjad kirjutavad ajaloo – selles ei ole midagi uut. Nii on ka meil – demokraatia omastanud liberaalpoliitikud ja majandusoligarhid valmistuvad tähistama Eesti Vabariigi 90. aastat.

Suur osa „ajakirjandususku" infantiilsest kodanikkonnast läheb selle „pokasuhhaga" kaasa, ning ühiskonda haarab ühtekuuluvuse ja iseteadvuse magus tunne, mida toetab jõulurahu. Näib nagu polekski võitjaid ja kaotajaid, on vaid üksainus Eesti... Selline, mida hea valitseda, kus hea haavadelt suhkrut lakkuda.

Kedagi enam ei huvita, kas Eesti riik ikka on 90-aastaseks saamas (hea on olla soomlastega samaväärne!) või lõppes see eelmine Eesti noormehe-eas ja praegune riik on alles teismeline.

Kuidas saigi meie riik kesta läbi viiekümneaastase okupatsiooni-anneksiooni, kui selle riigi oma seadusaktidega lõpetas seaduslik Vabariigi President ja hilisemad eksiilvalitsejad esindasid õigupoolest vaid iseennast? Jah, muidugi, presidenti sunniti alla kirjutama... Aga juriidikas emotsioonid ei kehti. Samamoodi võiks Venemaa kahtluse alla panna Tartu rahu kehtivuse: Poska jt jootsid Joffe ja tema kaaskonna purju, mistõttu nende allkirjad rahulepingul on kehtetud. Jne.

Nüüd, mil õigusjärgsetele ja „õigusjärglastele" varad tagastatud ning riigil üks osa Eesti Wabariigi kullastki tagasi saadud ja asjameestel maha sahkerdatud (vaatasin tabelist järele: Eestil ja Fidzhil on ühesuurused kullavarud – 200 kg), kui oleme loobunud ka Tartu rahu järgsetest piiridest, milleks meile veel see järjepidevuse-jura?

Vististi selleks, et mängida isamaalisi mänge ja puhuda parteipasunaid, vermida aurahasid ja korraldada „kuningpingviinide paraade". Ja et rahvas, see täitmatu, saaks tsirkust.

Kes on tänased „isamaa isad"?

Sellele andis vastuse kultuurilehe peatoimetaja Kaarel Tarand (EPL 26.11). Igal juhul ei tuleks meie praeguse riigi loojaid (tema sõnutsi) otsida Rahvarindest ega selle juhtide seast, ka mitte taassündinud riigile aluse pannud 90-ndate alguse üleminekuvalitsusest.

Alusepanijad olevat hoopiski – ja nagu täna nähtub, ongi – need pöördelise aja kõrvaltegelased ja hilinejad, kes praegu meie riiki juhivad. Nagu meie „riigiparteilased", nagu meie president. Sellise poliitika juhid, mis on tänaseks Eesti muutnud Euroopa „haigeks" riigiks. Need on poliitikud, kes ei kanna Eesti ees ei seadusandlikku ega moraalset vastutust.

Minagi ei seisnud käsikätt laulvas revolutsioonis, sest teadsin, et kõik selletaolised rahvaliikumised on naiivsed. Aga minugi südames oli Eesti. Ent seda ma ei uskunud, et rahvas oli ja on jätkuvalt niivõrd naiivne, et usaldab võimu väiklastele ja omakasupüüdlikele poliitikutele.

Paraku, väikeseks lohutuseks, seda on maailmas ikka ette tulnud. Parima näitena meenub Itaalia rahvuskangelane Giuseppe Garibaldi, kes oma hiilgavad võidud kinkis ilmetule kuningale ja tema õukonnale. Nüüd pole Garibaldi ausammastki Roomas Palatinuse künkal Itaalia ühtsuse ansamblis...

Öeldakse, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Mõistetakse ikka – pikema aja jooksul.

Seniks aga leiab Eesti Vabariigi mõtlev kodanik redupaiga toa- või aianurgas, looduses, eemal õõnsatest detsibellidest. Kandes Eestit südames.

Jõulutervitustega

Ants Metsla

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (29)