Nädala juubilar ENN NÕU 80

Nõukogude Eestis sündinud eestlased iseloomustavad end pigem muude tunnuste kui riigisümbolite kaudu, sest sovjetiaeg on teinud neid riigi suhtes umbusklikuks, ning näopildiks on pigem kaisukaru kui riigivapp...

Ka Enn Nõul oleks põhjust uhkeldada palju muuga peale Eesti Vabariigi lipu, näiteks eduka arstikarjääriga, kirjandusliku tegevusega, kolme lapse ja rohkete lastelastega. Kuid ta tahab mitte ainult Facebook´is, vaid ka elus olla eelkõige Eestlane. Püüangi teda siis kirjeldada kolme lipuvärvi kaudu, sest kirjanikepaaril on Tallinnas peatumiseks Helga Nõu vanematele kuulunud tagastatud korter, mis on muutunud peaaegu kirjandussalongiks või kirjandustareks.

SININE

Eesti Vabariik jäi teismelisele Ennule helesiniseks unelmaks, kui Tallinnas 2. oktoobril 1933 sündinud poiss oli sunnitud 1944. aastal sünnimaalt koos perega lahkuma. Ilmselt Rootsi põgenikelaagrites ja pagemisvintsutustes kujuneski noorukist Suur Eestlane, keda eestlaseks olemine võõrsil lohutas ning kes on kogu teadliku elu kogunud ja talletanud kõike Eesti ajaloo ja argipäevaga seonduvat.

Kui ma Tallinnas järjekordselt kirjanikepaari Raua tänava korterisse Helga Nõu valmistatud suppi sööma lähen, siis pole see kunagi üksnes isuäratav lõunasöök, vaid kohtumine Eestlasega - ka Eestlasega minus endas. Mina, kes ma algselt vaimustusin hoopis Helga Nõu väga omapärasest psühholoogilisest kirjandusstiilist, mis oli pigem peenelt literatuurne, kui kitsalt rahvuslik, olen sunnitud kõigil supisöömistel vaatama otsa oma rahvusminale ehk Suurele Eestlasele iseendas, sest see on Enn Nõu tahe, ja see on Nõude köögis määrav.

Enn Nõu köögimonoloogid on eeposekangelase-väärilised, ja kes suudaks ümber veenda Kalevipoega? Alati pole ju käepärast siili, kes inimkeeli andis Kalevite kangele pojale nõu, et löödagu ikka serviti. Nojah, ehk on pererahvas selle siili ammu maitsvaks kirjandussupiks keetnud?

Igatahes serviti või mitte, aga Enn Nõu jääb alati võidukaks Eestlaseks, kellel on ka hädaldavas Eestis alles oma helesinine unistus, eesti keel ja kirjandus. Ta on mees, kes on eestluse nimel valmis kulutama kõik pererahad igasugustele helisalvestusvahenditele, et eestlaseks olemine tulevaste põlvede mälust ei kaoks. Seepärast on õiglane ja ilus, et lõppude lõpuks märkasid meie Suurt Eestlast ka kodumaised kirjanduseestlased (sest eks sõna „välis" ole väliskodude omanike nime eest visa kaduma) ja andsid talle Jaan Krossi kirjandusauhinna.

Oli tõesti võimatu mitte märgata mammuttriloogiat „Vabariigi pojad ja tütred", mis ilmus aastatel 2010-2012. Jaan Undusk on Enn Nõu kolme köidet iseloomustanud mitte kui lihtsalt romaani, vaid kui „proosategu". Kogu juubilari elu on tõepoolest olnud tegu, mille peakangelaseks helesinist unistust universumisse saatev Eestlane.

Enam kui 1200-leheküljelises kroonikataolises triloogias on üheksa ajalooliselt autentset lugu autori isa Joosep Nõu ning tema õdede-vendade elukäigust. Undusk ütles Jaan Krossi kirjandusauhinna kätteandmisel: „Olemuselt on Enn Nõu poliitiline kirjanik, andunumaid Eesti Vabariigi austajaid, keda olen kohanud. Aga ta ei armasta seda riiki mitte lihtsalt kui poliitilist üksust, vaid nagu oma ainsat eesti naist."

Jaan Unduski artikkel „Enn Nõu mälumassiivides", mis ilmus 21. veebruari „Sirbis", väärib lugemist. Samavõrd väärib seda abikaasa Helga humoorikas ja helge mälestusteraamat „Valetaja" (2011), kus Enn Nõu on loomulikult samuti peakangelane, sest Helga Nõu on alati osanud varjuda huumori taha seal, kus tema kirjanduslik mees kirjanduslikke pomme pillub.

MUST

Kuna Enn Nõu sai helesinise unistuse Eestlasest just tänu oma elu kõige mustemale perioodile - põgenemisele kodumaalt, siis lisandus teisigi musti varjundeid. Tulihingelise Eestlasena rootslaste seas avaldas noor kirjamees 1968. aastal eestikeelse romaani „Pidulik marss", mille järel ta kanti sünnimaal eriti mustaplekiliste väliseestlaste hulka. (1968. aastal kandis NSV Liit vaenlaste sekka küll ka peaaegu kogu Praha. See oli üldse suur vaenlasekuju loomise aasta pärast üürikest vabadusmässu.)

Paradoksaalselt kaitseb Enn Nõu praegu ometi kogu hingest Eesti poliitikut Andrus Ansipit, kes alustas oma poliitilist karjääri Tartu ülikoolis umbes samal ajal, kui kirjanikust endast tehti kallil sünnimaal rahvavaenlane. Ansip alustas nimelt protokollide allkirjastamisega koosolekul, mis viis kolleegist keemiku Jüri Kuke ülikoolist kõrvaldamiseni ja lõpuks tapmiseni vangilaagris, - seega meie dissidentluse hävitamise ühe kõige mustema häbiplekini.

Raua tänava supisöömistel on Enn Nõu ometi kindlalt ühel meelel nendega, kes usuvad, et „ah, kui seda Savisaart ees ei oleks!". Kuigi Edgar Savisaar oli sovetiajal majandusmees, kes allkirjastas majandusliku IME, mitte dissidentlusevastaseid protokolle, ega olnud ühegi murranguaegse mässu ajal „ämma juures", vaid oli hoopis üks Rahvarinde asutajaid. Aga veidral kombel on tundmatu sõduri mälestusmärk Suurele Eestlasele äkki olulisem kui tuntud dissidendi tõeliselt häbiväärne lugu, sest kui Praha tudengid ülikooliajal vapralt mässasid, püüdsid mõned meie praegused liidrid juba ülikoolis iga hinna eest parteikarjääri teha...

Kas tõesti on pagenud Ennu silme ees ikka vaid vanemate sõjajuttudesse mähkunud Tallinn, kus põhivaenlaseks võõrkeelne soldat, olgugi nüüd juba pronksis? Ja eestlastest kollaborandid, kes alles hiljuti olid valmis kogu Eestit Moskvale maha müüma, on nüüd austusväärsed, sest ka neist on saanud Eestlased?

VALGE

Kas on võimalik alustada täiesti puhtalt ja valgelt lehelt? Kas on võimalik taastada sõjaeelne Eesti Vabariik esialgsel kujul ka kusagil mujal peale Enn Nõu mammutromaani „Vabariigi pojad ja tütred"? Mida teha kirillitsaga? Ja taksojuhtidega, kes ikka veel piisavalt eesti keelt ei oska? Kas peaks välismaalt saabunud intelligent suutma kiiremini oma sünnimaa vähemusrahva keelt õppida, kui sovetiaegsete vabrikute töölised, kellel küll kuldsed käed treipingil, aga puudub vajalik keelevaist? Kas peaks suutma oma riigi vähemusrahva keelt omandada Eesti Vabariigi president? Kas peaks ta seda vähemalt soovima või Šveitsis intervjuusid andes põlglikult teatama, et vene keel olevat „okupantide keel"?

Jah, kui üks keel on tõesti kurja juur, siis oleks kohalik eesti keel vastavalt ka „kollaborantide keel" ja Eesti Vabariigis peaks üle mindama setu keelele, veel parem - liivi keelele?

Väliseestlane Enn Nõu, kes pole elanud päevagi Nõukogude kodanikuna aparatšikute ikke all, aga kes sellegipoolest jälestab sõna „välis", näib uskuvat puhta ja valge lehe võimalikkust, kuigi lapselapsed ei vestle Rootsis enam eesti keeles ega taha saada Suureks Eestlaseks. Meenutus, et Šveitsis on kogunisti neli riigikeelt, mõjub niisugusele Eestlasele loomulikult pühaduseteotusena; samuti väide, et ka Soome oli Rootsi poolt vallutatud ja seal on tänini kaks riigikeelt.

Enn Nõu ja kogu väliseestluse (mis ei taha enam olla „välis-") võib igaüks enda tarbeks ning minust paremini lahti mõtestada, kui loeb kõigepealt läbi auhinnatud romaanisarja „Vabariigi pojad ja tütred" ning seejärel kõik kirjanikepaari ülejäänud romaanid. Igal juhul on perekond Nõu aidanud teos ja sõnas alles hoida sõjaeelset vabariiki, sh Eesti PEN-klubi, mis anti pidulikult üle taasiseseisvunud Eesti Vabariigile, aga mis soikus seejärel pikalt varjusurmas, sest „Eestis polevat enam probleeme...".

Perekond Nõule kui oma „kirjanduslikele vanematele" mõeldes otsustasin paar aastat tagasi Flaami PEN-klubi kutse vastu võtta ja ülemaailmsel PEN-kokkutulekul Linzis soome kirjanikega Eesti PEN-i taaselustamisest rääkida. Enn Nõu rõõmuks toodigi seejärel Eesti PEN soomlaste ja meie noorkirjanike kaasabil meelemärkusele, kuigi oli koomas olnud peaaegu kogu murrangujärgse aja.

Jah, perekond Nõule mõeldes olen teinud mitu tegu, mida muidu ehk teinud poleks, ja kirja pannud mõnegi romaani, mida muidu poleks kirjutanud, sest Helga ja Enn Nõu on kaua olnud mu (välis)eestilikud eeskujud nii eestluses kui ka eesti kirjanduses.

Jääb vaid loota, et kord jõutakse Suure Eestlase helesinise unistuse toel ka tõeliselt demokraatliku ja humanistliku Eesti Vabariigini. Samalaadseni, kus elab Nõude kirjandikepaar Uppsalas. Võib-olla jõutakse sinna kord isegi Enn Nõu, meie kõige järjekindlama ja andunuma Eestlase õnnistusega?

REET KUDU

Jaga |