Maarahva mure, meie kõigi mure

JAANUS MARRANDI,      07. august 2002


Tänavune aasta saab põllumeestele järjekordseks proovikiviks. Taas on käes turulanguse aeg, mis on muutnud põllumeeste töö vähe tulutoovaks, et mitte öelda kahjumit tootvaks tegevuseks. Meenub 1999. aasta, kui piima kokkuostuhind oli kõigest 1.50 krooni. Arvestades kogu kallinenud elu, ei erine ka praegune tootjatele pakutav 2.60 sellest oluliselt.
Nagu needus on lisaks halvenevale turuolukorrale lisandunud külviaegne põud, mis kippus paljudel maaharijatel viimast lootust võtma. Kuumuse tõttu levisid põldudel massiliselt taimekahjurid, külviperioodil oli mulla niiskus viimase 38 aasta madalaim, sest sademeid tuli üle Eesti 2…8 korda vähem tavalisest. See põhjustas halva saagi kvaliteedi, mida iseloomustab järelvõrsumine, hilistärkamine ja vähene terade arv peas. Kõik need näitajad tõstavad tunduvalt koristusele tehtavaid kulutusi, samas vähendab oluliselt võimalust saaki tavapärase hinnaga müüa.

Põllumajandusministeeriumi poolt moodustati põuakahjude hindamise komisjon. Selle töö tulemusena koostati lõpparuanne, mille kohaselt oli põllumajandusele põua tõttu tekitatud kahju hinnanguliselt ligikaudu 550 miljonit krooni. Vastavalt Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) sõlmitud põllumajanduslepingule on Eestil õigus täiendavate abimaksetega kompenseerida kahju, mis ületab 30% tavapärasest toodangumahust.
Komisjoni andmeid kasutades ja arvestades piirkondlikke sademeid on see ligikaudu 146 miljonit krooni. Oma 30. juuli otsuses toetas ka Eesti Keskerakonna Juhatus 146 miljoni krooni ulatuses põuakahjude kompenseerimist läbi lisaeelarve. Loomulikult on lõplik sõna põuakahjude maksmise osas valitsusel ja kõige lõpuks Riigikogul. Loodan, et kahjud saavad põllumeestele kompenseeritud hiljemalt 1. novembriks 2002.

Eesmärk on, et toetus peab jõudma nendeni, kes seda tõepoolest vajavad. Me ei saa lubada, et paljud kulutusi teinud ja investeerinud põllumajandusettevõtjad satuksid EL-ga liitumiseelsel perioodil makseraskustesse. Põllumajandus on majandusharu, mis mujal maailmas on reeglina väga tugevalt reguleeritud.
Eesti avatuses on meie põllumeestel tulnud mängida sama mängu, aga hoopis erinevate reeglite järgi. Seal, kus Euroopa ametivennal on korraldatud turuvõimalus ja stabiilsed subsiidiumid, on eesti põllumees pidanud karastuma ja konkureerima ühepoolselt avatud turu olukorras.
Seetõttu on iga maailmaturu hinnamuudatus ja -langus mõjutanud väga tugevalt ka eesti põllumeeste sissetulekuid. See on tänane tegelikkus, mis on põllumeeste elu mõjutamas. Tegelikult kõikide taasiseseisvunud Eesti valitsuste poolt kümne aasta pikkuselt toetatud põhimõtted ei saa lihtsate vahendite abil ja üleöö muutuda. Seda takistavad paljud rahvusvahelised lepingud ja kohustused, millega Eesti end on sidunud.

KESKMÕTE: Eesmärk on, et toetus peab jõudma nendeni, kes seda tõepoolest vajavad.

Kokkuvõtvalt saab Eesti põllumajanduspoliitika muutuda põllumeestele soodsamaks kahel teel. Loomulikult on Eestil olemas siseriiklik võimalus suurendada oma enda eelarvest põllumajandusele ja maaelule suunatud toetusi ning kehtestada kindlad turureguleerimise mehhanismid. Mis tähendab oluliselt suuremaid vahendeid riigieelarvest ja seniste partneritega EL-st suhete olulist muutmist.
Teine tee oleks meil valida liitumine EL-ga ja selle kaudu ka Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika põhimõtetega (CAP). Sellega laieneb Eestile hoopis erinev majandusmudel tänasest: oluliselt rohkem oleks toetatud kogu maaelu areng ning garanteeritud stabiilsed tootjahinnad. Toon siinkohal näitena piimatootmise: praeguse 2.60 asemel oleks EL-i ühtse põllumajanduspoliitika rakendudes eesti piima tootjahind 4 krooni liitri kohta. See hind tuleneb EL-i tururegulatsioonidest. Kogu kvoodialuse piima toodang ostetakse kokku garanteeritud hinnaga ja turg toimib stabiilselt tänu riiklikule kokkuostule. Erinevalt praegusest ei oleks ka piimatööstustel enam põhjust väita, et piima on ülearu ja toodangul ei ole turgu.

Paljud kirtsutavad selle EL-i kiidujutu peale nina, sest tihti peetakse just euronõudeid mitmete hädade põhjustajateks. Kindlasti ongi antud liigoptimistlikke lubadusi nii riigi poolt kui ka tehtud ülepingutusi üliagarate ametnike tasandil. Kuid kui vaatame realistlikult esimest väljapääsu, kus tuleks oodata, et nüüd pärast kümmet aastat leitakse maaelu toetamiseks oluliselt suuremad rahalised vahendid Eesti riigi eelarvest, siis allakirjutanul sellesse küll usku ei ole. Mina ei usu, et Eestis suudetaks kokku leppida ja iseseisvalt leida samapalju vahendeid ja tagada turu stabiilsus ning maaelu arendamine.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)