Tüli rõikapuhma pärast

Andres Sau,      10. juuli 2002


Olen viibinud paljudes maades, kohanud väga paljusid inimesi, kuid selliseid, keda saaks pisutki võrrelda eestlastega, pole küll kusagil kohanud. Eestlane on nagu mingi musternäide õelusest, ahnusest, kinnisusest, tigedusest kõige ümbritseva vastu. Kui võtta ükskõik milline eesti kirjandusklassikasse kuuluv teos, siis tunnete kohe ära "õige" eestlase. Ainuke asi, mis tasakaalustab seda paksu negatiivset poolt, on eestlase töökus.
Miks ma seda kirjutan?
Mõni päev tagasi sattusin ühe eelpool kirjeldatud omadustega eestlasega väga vastikusse olukorda. Mulle tuli mõte teha kiirsoolakurke. Üks tuttav lubas tuua tilli ja mustsõstralehti aga rõikalehed pidin ise leidma. Elan Lillekülas ja mulle olid juba varem silma hakanud rõikapuhmad, mis kasvavad päris suvalistes kohtades. Teadsin ühe niisuguse puhma olemasolust Vuti ja Tedre tänavate ristmiku lähedal. Rõikapõõsas kasvab seal otse kõrgepingeliini posti all. Mina oma lihtsameelse mõtlemisega arvasin, et kõrgepingeliini posti alune maa kuulub ikka rohkem kas linnale või riigile ja et kui võtan sealt mõned rõikalehed, siis vaesemaks nagu keegi ei jää. Olin just jõudnud murda mõned lehed, kui äkki ilmus minu juurde väga tigeda olemisega mees. Ei tea, kas tal oli jaanilaupäeval kehv päev või muidu kõva "pohmakas", aga vihkamist ja tigedust õhkus igast tema keharakust. Sain kuulda räiget sõimu enda aadressil. Polnud vähimatki tahtmist temaga vaidlema hakata, vabandasin ja läksin lihtsalt ära. Sõimu jätkus veel tükiks ajaks. Mul oli lihtsalt piinlik. Mitte niivõrd sõimu, kui just sellepärast, et ta eestlane oli.
Kui töötasin bussijuhina ja Tallinna külastavaid turiste teenindasin, küsiti minult tihti, miks eestlased nii tigedad on. Seda pole ma isegi tänini mõista suutnud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)