Eesti kui Euroopa tiigrikutsu allakäik [2]

2. LUGU

Saabus 2005. aasta aprill. End äraostmatuiks kuulutanud noorte vihasenäoliste respublikaanide petlik sära sulab koos kevadise lumega. Parteide seas uustulnuk Res Publica on oma ähvardava retoorika ja „valju korra"- loosungiga ennast rahva silmis maha mänginud.

Parem pole ka Isamaaliidu ja Reformierakonna seis. Valitsus vaarub ja tuigub. Osapooled süüdistavad üksteist valetamises, silmakirjalikkuses ja Välisministeeriumi tähtsate dokumentide kadumises. Üheks ohvriks tuuakse õbluke oravatüdrukust välisminister, Euroopa võimukoridoride lemmikblondiin Kristiina Ojuland.

Kalkunikitkuja rikkaks ei saa

Vaid mõni päev enne peaminister Juhan Partsi lahkumist ametikohalt kirjutab Hansapanga Euroopa Liidu valdkonnajuht ja analüütik Aivar Roop Eesti Päevalehes: „Krõbeda jõuluhane meie toidulaual kitkub marokolane sama kiiresti siledaks kui rahvusvahelise töökogemusega eesti kalkunikitkuja. Keskmine soomlane on aga kõvasti jõukam kui marokolane ja eestlane, sest 40% kogu Soome riigiabist läheb kohaliku tööstuse ja tehnoloogia uuendamiseks."

Juba siis, kolm kevadet enne tõelise majanduskriisi saabumist, kui peaministritooli istus oravate esinumber Andrus, märkasid eksperdid Eesti konkurentsivõime allakäiku ja kutsusid riiki üles arendama kodumaist tootmist.

„Ka Nokia edu tugineb suuresti sellele, et Soome riik seadis 1980ndate teises pooles teadus- ja arendustegevuse esikohale," meenutab pangaanalüütik Roop põhjanaabrite edu võtit. „Soomlased on aru saanud, et turumajanduse peamiseks liikumapanevaks jõuks on ekspordisuutliku tehnoloogia areng, mitte vahendamine ja turism. Soomlased tahavad elada turumajanduses, mis tagab heaolu enamikule."

Kahjuks läks noore majandusmehe nõuanne kurtidele kõrvadele. 18aastase iseseisvusperioodi jooksul ei mäleta ma küll ühtegi paremerakondade loosungit, mis oleks lubanud heaolu eestlaste enamikule. Kogu aeg räägitakse iseennast kindlustavast eliidist. Vaid Keskerakonna programmist leiame read kogu rahva parema tuleviku kohta: "Soovime luua ühiskonna, kus suurem osa rahvuslikust rikkusest jaotuks enamuse vahel ega koonduks vähemuse kontrolli alla."

Majandusedu pudeneb põrmuks

Teadlased hoiatasid eduloo purunemise eest ammu, kuid oravast peaminister Ansip võttis neid jutte kui „kolkateadurite" haiglast fantaasiat, sest Rootsi pankade laenuraha juurdevool jätkus ja isegi kõige viletsamate tüüpkorterite hinnad muudkui kerkisid. Kinnisvaramull kogus üha tuure.

„Vanamoodi jätkates ei pruugi Eesti majandusedust 10-15 aasta pärast midagi järele jääda," saatis oma appikarje ajakirjanduse kaudu teele Tartu Ülikooli majandusprofessor Raul Eamets. Probleemi nägi ta selles, et odavat tööjõudu, mis Eestit välismaalastele nii ligitõmbavaks tegi, ei pruugi varsti enam olla. Riigil, mille tööstusest moodustab suure osa karastusjookide ja alkoholi tootmine ning piima- ja lihatööstus, aga kust tekstiilitööstus juba Hiina ja Venemaa suunas jalga lasknud, ei näinud ta erilist tulevikku olevat.

Kas sama statistikat, et kõrgtehnoloogilist tööstust meil peaaegu pole ja kõrgharitud asjatundjaist tuntakse suurt puudust, Stenbocki maja ei teadnud?

Arvan, et teadis küll, kuid hetkelise kasusaamise huvides pigistati silm lähituleviku ees kinni. 2007. aasta Riigikogu valimistele mindi hoopis kriiskavalt kollase loosungiga, et kohe-kohe saame Euroopa viie rikkama klubi liikmeks.

Lihtsameelseile see loosung mõjus. Reformierakonnale olid valimised edukad. Mulle tundub, et mida aasta edasi, seda vähem eestlane mõtleb oma peaga. Karm reaalsus peaks juba ammu valijaid kainestama, kuid isegi pensionärid annavad endist viisi hääli poliitikuile, kes nende pensione kärbivad ja/või pensiiga tõsta soovitavad.

Nii olemegi valijate abiga jõudnud majanduskriisi, kus sotsiaalpoliitika varsti olematu ja arstiabi rikaste luksuseks saamas ning kus üldtuntud kõrgtehnoloogilist tootemärki on tavakodanikul raske nimetada, sest seda pole olemas. Ajad, mil kõrgkvaliteediga „Estonia" raadioid tunti kogu maailmas või Kreenholmi froteerätikud rahvusvaheliselt parimatega võistlesid, on ammu unustuse hõlmas. Jäänud on vaid loosung „Welcome to Estonia!".

Aga mida siia sõita, kui kasuahned kaupmehed on isegi õllehinna Helsingi omast kõrgemale tõstnud. Hindade tasemel oleme ammu Euroopa tasemel, kuid palga- ja eriti pensioniraha lugedes tuntakse end arengumaalasena. Ja nüüd kuuleme IRL-i tublide naiste suust üleskutseid, et pensione tuleks veelgi vähendada. Umbes nelja tuhande krooni peale, et pensionär päris ära ei sureks, sest matusetoetusi sellesama IRL-i ja Reformi koostöö tagajärjel ju ka enam pole.

Järgneb

HEIMAR LENK

heimar.lenk@riigikogu.ee

[esiletõste]   Vaid Keskerakonna programmist leiame read kogu rahva parema tuleviku kohta: "Soovime luua ühiskonna, kus suurem osa rahvuslikust rikkusest jaotuks enamuse vahel ega koonduks vähemuse kontrolli alla."

Jaga |