Plastlipik ei asenda luust ja lihast valijat

Tänu „agitaatoritele“ tõusis valimistel 90–100aastaste e-hääletajatest valijate arv võrdseks nooremate e-hääletajate omaga. Ka kodushääletamine on tehtud pisut keerulisemaks ja segasemaks. Nõukaajal piisas telefonikõnest või sõnasaatmisest, ja valimiskast sõidutati koju. Tänapäeval tuleb liikumispuudega või transpordivahendita vanainimesele hääletuskasti koju tellimiseks kõigepealt toimetada valimiskomisjonile põhjendatud taotlus. Kui avalduseviimisega saaks hakkama, siis saaks ehk hääletama ka minna?

Tõsi, kodushääletamist võite elukohajärgselt jaoskonnakomisjonilt taotleda ka telefoni teel valimispäeval kella 9.00-st kuni 14.00-ni. Taotlus peab sisaldama valija nime, isikukoodi, aadressi, sidevahendi numbrit, kodushääletamise põhjust. Kui jaoskonnakomisjon leiab, et taotlus pole põhjendatud, teavitab ta taotlejat taotluse rahuldamata jätmise asjaoludest. Kolm korda võite arvata, kas vanainimene teeb sellise protseduuri läbi või lööb käega. Veel kolm korda võite arvata, millise erakonna poolt oleks käega löönud valija hääletanud.

Loomulikult eeldavad e-hääletuse fanaatilised pooldajad, et massimeediast mõjutatavad koolilapsed annavad vanemate ja vanavanemate abil oma panuse “õige” erakonna võidulepääsuks. Ka häälte ostmiseks ja müümiseks pudeli eest ei pea enam valimisjaoskonna ukse taga passima ja politseiga riskima. See protseduur tehakse ära kodudes. Kultuurselt.

Omaette teema aga on nende inimeste e-hääletamine, kes elavad hooldekodudes ja kelle ID-kaardid on seal “hoiul”. Kuulujutud räägivad asutusesisestest „kollektiivsetest“ hääletamistest.

Kas kõik eelpoolkirjeldatu on seaduslik? Kahtlemata! Sõjas Keskerakonna vastu, keda on vastaste poolt sildistatud kui Kremli mõjuagentide ühendust, on kõik võtted seaduslikud ja lubatud. Võitjate üle kohut ei mõisteta!

Ma poleks ka kõige õudsemas unenäos võinud ette näha, et aastaid hiljem, vabas Eesti Vabariigis võrdsustatakse valimistel Mind, luust ja lihast Eesti Vabariigi Kodanikku mingi plastist lipikuga! Või veelgi alandavam – Minu tahet on võimalik muuta jumal teab kust Valimiste Keskserverisse voolava nullide ja ühtede reaga! Ju siis Minu kui Eesti Vabariigi Kodaniku arvamus polegi rohkem väärt?!

Seaduse kohaselt digitaalallkirja andmise menetlus ei seagi eesmärgiks tuvastada hääletanud kodanikku; tuvastatakse ainult fakt, kelle nimel hääl anti. Siin ongi juriidiline küsimus: me ei tea, kes tegelikult valis. Isegi mina, ID-kaardi omanik, ei tea ega saagi kunagi teada, kes tegelikult valis ja kellele minu hääl läks.

2015. aasta Riigikogu valimistel oleks piisanud vaid umbes 8500 ehk iga kahekümnenda e-hääletaja hääle asendamisest, et soovitud seltskonna valimisedu oleks garanteeritud. E-hääletajaid oli 176 329.

Kriitika kõrval peab ka paar kiitvat sõna ütlema. Valimisserveri ja hääletaja vaheline, ID-kaardi abil krüpteeritud ühendusliin on tõepoolest täiesti turvaline. Nii turvaline, et keegi isegi ei vaevu seda muukima. Milleks vaeva näha?

KESKMÕTE  Ma poleks ka kõige õudsemas unenäos võinud ette näha, et aastaid hiljem, vabas Eesti Vabariigis võrdsustatakse valimistel Mind, luust ja lihast Eesti Vabariigi Kodanikku mingi plastist lipikuga!

Jaga |