Kes me oleme ja kus me elame?

PAUL HANK,      17. oktoober 2007


Pronkssõdur teisaldati vägivalla saatel, kuid teisaldamise tagajärgedes taheti peasüüdlaseks teha Edgar Savisaar, kes koos professoritega ja rahvahulkadega tungivalt oli nõudnud probleemile rahumeelseid lahendusi.

„Lavastus" pidi Savisaare kõrvaldama poliitiliselt areenilt, nii nagu see on õnnestunud teha Villu Reiljani puhul. Trikk aga ei läinud läbi. Vastupidi, täna pole Eestis küll ühtki teist nii „kinnimakstud" meest. Pean silmas purustuste tagajärjel tuuldeloobitud miljoneid.

Meedia Reformi-meelne osa asus ründama 12 professorit, kes oma argumenteeritud pöördumises peaministrile ei kiitnud heaks valitsuse kavandatud viisi Pronkssõdur teisaldada. Mati Hindil, Rein Veidemannil jt soovitati elama asuda ääremaadele, kust nende hääl vähem kuulda oleks.

Suured saavad suurteks ainult tegudes

Nahahoidjad ei saa selleks kunagi, vaatamata sellele kui koolitatud nad on ja kui kõrgetel ametikohtadel töötavad. Müts maha ka nende „Rahva teenrite" saate tegijate ees, keda Reformi-meelne Rahvusringhäälingu juhtkond ei lase enam kõnelema meie elu valupunktidest. Müts maha kõigi nende ees, kes avalikult valutavad südant meie riigi maine pärast, väärastunud elukorralduse ja järjest suureneva vaesuse pärast!

Kui mainisin Eesti riigile tekitatud miljonilisi kahjusid, pidasin silmas „pronksiööl" toimunud materiaalsete varade hävitamist. Need summad aga kahvatuvad nende miljonite ees, mis jäävad saamata Venemaale minevate kaubavoogude vähenemisest, Euroopast Eesti kaudu Venemaale suunduva transiitveo kahanemisest.

Meie majandus teeb vähikäiku. Peab olema peaminister Andrus Ansip, et seda mitte tunnistada. Nüüd seisamegi Eesti kõige suurema hinnatõusu lävel, mis toob kaasa nii nälgijaid kui ka kodutuid.

Üheks majanduse hindamise indikaatoriks on euro kasutuselevõtt. 2007. aasta asemel on see meie jaoks muutunud ajaliselt määramatuks, sest Eesti õhku täis majandus võib euroliidu ühtset rahaühikut nõrgestada, nii nagu ta teeb seda meie krooniga.

Miks välisinvestor pakib kohvreid?

Endast ja oma rahvast lugu pidavad ning inimeste heaolu eest hoolitsevad riigid ei või seda lubada. Meie majanduse nõrgenemise märgiks on see, et välisinvestorid, kes otsivad oma kapitali paigutamiseks stabiilseimaid maid, pakivad juba kohvreid. Meie enda valitsus aga majanduse nõrgenemise pärast ei muretse.

Peaminister Ansip tuletab meile peaaegu iga päev meelde, kui hästi me elame ja kui õnnelikud me oleme. Arvatakse, et kui juba peaminister nii teeb, küllap see siis nii ongi!?

Märksõnaks on saanud „politiseerimine" – parempoolsete silme ees terendab kunagise NLKP võimutäius. Haare on olemas. Maailmas on vähe riike, kus ülikoolirektorid ja kaitseväejuhatajad siirduvad räpasesse poliitikasse. Arvan, et meil juhtunu üle ei pea Tartu Ülikool liialt muretsema – talle tuli see pigem kasuks.

Oleme oma elu politiseerimisega juba nii kaugel, et reformierakondlase Meelis Atoneni määramine Eesti Posti nõukogu etteotsa oli rahvale ootuspärane, Kes lootis, et selleks võiks saada keegi Keskerakonnast või Rahvaliidust?

Kõik see meenutab kommunismiaegset Venet ja natslikku Saksat. Ka seal pidi kõrge ametnik olema kas NLKP või NSDAP liige.

Politiseerimine viib rappa

Politiseerimine ei saa jätkuvalt edukas olla, kui Edgar Savisaar ja Villu Reiljan ning nende taga seisev suur osa Eesti rahvast selle otsustavalt hukka mõistab. Järelikult: parem- ja ultraparempoolsed peavad nad poliitiliselt areenilt kõrvaldama. Selleks võetaksegi ette üks katse teise järel.

Kes ei mäletaks toonase keskkonnaministri Villu Reiljani haldusalasse kuulunud Maa-ameti töötajate kahtlustamist korruptsioonis.

Reformi-meelne meedia varus hoolega leheruumi ja kirjutas kõigest suurte tähtedega. Igast reavahest võis lugeda, et ega ministergi pole puhas poiss, ning raadio ja televisioon pasundas hääled kähedaks. Surve Reiljanile paisutati nii suureks, et tal ei jäänud muud üle, kui amet maha panna. Sellest ajast on palju vett merre voolanud, kuid ülesköetud rahvas ootab hinge kinni pidades: kes on süüdi, kes on õige. Meedia aga vaikib selle koha pealt nagu haud. Tal pole enam kiiret: valimised on möödas, Rahvaliit on ilma kohtuta (ja võib-olla ka ilma süüdlasteta) teotatud ja põlvili surutud... Seega – eesmärk sai täidetud!

Jah, Villu Reiljaniga on täna ühel pool. Keskerakonna mainekat juhti, tänast ja, olen veendunud, ka homset Tallinna linnapead Edgar Savisaart ootavad aga ees uued rünnakud. Aga seda on juba aastakümneid asjatult tehtud. Soovime talle tervist ja jõudu!

Inimesed hinnaku inimväärikust

Inimväärikust alandavad teod ei tohi aeguda. Ei lähe kuidagi meelest, kuidas avalik-õigusliku TV saatejuhid Andres Kuusk ja Tiina Jaakson püüdsid alandada presidendikandidaat Arnold Rüütli inimväärikust, sest ta oli rahvaerakondade, mitte parempoolsete presidendikandidaat. Juhul kui need saatejuhid tehtut enam ei mäleta, olen valmis neile seda ajaleheveergudel meelde tuletama.

Kurioosseks jääb, kuidas arst, kelle vastuvõtul pole Arbold Rüütel kunagi käinud ja kes võib-olla on teda vaid kaugelt näinud, diagnoosib tal olematuid vaimseid häireid.

Kas tõesti on avalik-õiguslik TV ühesuunalise propaganda tegemise koht? Kas on kedagi, kes ütleks, mida saatejuht tohib teha ja mida mitte?

Tekibki küsimus: kes me oleme ja kus me elame?

Ehkki mõned vahetavad päevas kaks korda kaelasidet, sarnaneme elukorralduse poolest pigem dzhunglielanikega kui tsiviliseeritud rahvakilluga. Ikka allapoole vööd, ikka tugevama õigusega!

Ka poliitikas peab ütlema „tere" ja „head aega". Või ei hakkagi me enam üldse üksteist teretama?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (19)