Esiviisikusse! Kes ei suuda, selle heidame üle parda!

Kui uskuda prognoose, siis 2011. aastaks on maharaputatute hulgas iga viies Eesti elanik, teiste sõnadega, kõik need, kes elavad vaesuspiiri taga. Kui neid inimesi just ei päästa tasuta jagatav Euroopa kuivtoiduabi (nagu meediast teada saime, jagati hiljaaegu lühikese ajaga laiali tohutu kogus nuudleid) ja head inimesed, kes on nõus hädalistega jagama oma sissetulekut, mis korteriüürist ja maksudest üle jääb.

Iga töötav Eesti elanik, kui ta just ei taha riiki petta, annab maksudeks ära 60 protsenti oma väljateenitud töötasust. Eeldatakse, et sellest rahast saab mõningaid teenuseid mitte ainult  maksumaksja ise, vaid ka see teine, kes ühel või teisel põhjusel ei suuda ennast  eluks vajalikuga kindlustada.

Samas aga keeldub see riik oma kohustusi täitmast (näiteks vähendades omavalitsustele laekuvaid summasid), soovides seega, et näljased toidetaks ära kodanikele maksude maksmisest järele jäävast vähesest rahast.

Minu arvates on riigi ülesanne globaalsem kui vaid varustada vaeseid supiga. Igas tsiviliseeritud ühiskonnas hinnatakse valitsuse tegevust mitte majanduskasvu andmete, vaid tööpuuduse ja vaesuse näitajate põhjal.

Viimase kolme aasta jooksul on tööpuudus ja vaesus Eestis kolmekordistunud. Riikides, kus valitseb demokraatia, astub inimesi sellisesse seisu viinud valitsus (omal algatusel või avalikkuse ja opositsiooni nõudmisel) tagasi. Eestis istuvad ministrid aga valge hobuse seljas ning kappavad eurole vastu. Mis pärast saab, ei küsi keegi.

Kas see on ikka 21. sajandi Euroopa? Või kuulub see hoopiski inglise kirjaniku Dickensi ajastusse - ta kirjeldas kauboikapitalismi, mille sümboliks sai jõulude ajal külma ja nälga surnud tüdruk, kes müüs tuletikke?

Võib ükskõik kui palju ironiseerida kartulikoorte söömise üle, mida eesti rahvale vabaduse hinnaks pakuti, kuid tõsiasi kipub olema see, et 20 aasta jooksul on Eestis loodud poliitiline süsteem, mis ignoreerib humaansust ja üldinimlikke väärtusi. Kes üritab siin tsivilisatsiooni kaitseks välja astuda, selle naelutab valitsusmeedia avalikult häbiposti. Nii vaikivadki muusad - viimati tõdes seda näiteks professor Ülle Madise 26. mail ETV «Foorumis».

See pole üldse naljakas, see on hirmus. Kõik see on ajaloos juba korduvalt olnud, erinevates riikides ja erinevatel ajastutel, kuid põhimõte on alati üks ja seesama: nõrgad (massid) ei tohi segada tugevatel (ülikutel) elu nautimist ning oma järglastele helge tuleviku ehitamist.

See, kus me oleme täna, on 20 aastat tagasi Eesti Kongressi tegelaste poolt valitud inimsööjaliku poliitika, meil nimetatakse seda parempoolsuseks, loogiline järg. Esimesed ohvrid toodi veel omandireformi käigus, mil kümned tuhanded inimesed jäid ilma oma kodust, saamata selle eest mingit kompensatsiooni. Üks ebaõiglus «heastati» teisega.

Sestpeale jätkab riik ilma mingi süümepiinata oma rahvast üle sõitmist, nimetades seda iga kord kogu rahva heaolu eest seismiseks. Asi on selles, et neid ülesõidetuid on kord-korralt aina rohkem, neid aga, kelle pärast ohvreid tuuakse, aina vähem.

Kui niiviisi samamoodi edasi läheb, saab Euroopa riik Eesti sarnanema klassikalisele postkoloniaalse režiimiga Kesk-Aafrika riigile, kus 10 protsenti elanikkonnast kasutab 90 protsenti rahvuslikust rikkusest, ülejäänud 90 protsenti aga vireleb näljas.

Raske öelda, kui kaugele peab riigis arenema vaesus, et rahvas sunniks riigijuhte abivajajaid meeles pidama. Võimalik, et asi on selles, et need kodanikud, kes hääletavad parempoolse poliitika poolt, salamisi loodavad  saada selle 10 protsendi õnnelike hulka, kellele Ansipi ja Laari mudeli järgi Eesti Vabariiki ehitatakse.

See lootus on aga ekslik, sest rikas niikuinii ei saa oma rikkust vaeses riigis rahulikult nautida. Sellest on vanas Euroopas, kus vaesuse vastu võitlemine on sama tähtis kui rikastumine, juba ammu aru saadud.

ALEKSANDR TŠAPLÕGIN

Jaga |