Iga siseminister muudkui reformib

PEETER KREITZBERG,      12. september 2001


Pärnu ohvriterikas tragöödia vapustab. Kuid ühtlasi esitab vana ja ikka veel vastamata küsimuse. Kui turvalises riigis me elame?
Kas keegi on huvi tundnud, kui palju on Eesti politsei töövõimet vähendanud üksnes asjaolu, et viimase kümne aasta jooksul on peaaegu iga minister tööd alustanud uut juhtimisstruktuuri kujutavate kastide joonistamisest. Ehk siis süsteemi radikaalsest reformimisest, kusjuures kõiki neid "reforme" läbivaks jooneks näib olevat kaljukindel veendumus, et eelmine mees on otsustanud vale struktuuri ja meeskonna kasuks.

Siseminister Loodus ja politseijuht Tuul eksisid, kui nad ütlesid , et ajakirjandus oma räigusega on politsei stressi viinud. Stressi peamiseks põhjustajaks on juba kümme aastat pidevalt väldanud "reformid", mille põhiliseks elemendiks on olnud erakondlikest eelistustest lähtuvad struktuuri- ja personalimängud, mitte aga sisulised küsimused, mis politsei tööd tõhustada suudaksid. Kui keegi tulevikus kuritegevuse põhjuste uurimise tõsiselt kätte võtaks, selguks kindlasti, et kuritegevuse kasvu ja politsei pideva asja- ja vastutustundetu reformimise vahel on otsene seos.

On väljaspool kahtlust, et haldusreform on kõige keerulisemaid reforme, millega riigid aegajalt kokku puutuvad. Kui meie praegune omavalitsusreform ebaselgete eesmärkide ja puuduliku ettevalmistuse tõttu ebaõnnestub, järgne sellele ebaõnnestumisele mitu rutakat ja sama halvasti ette valmistatud vigade parandust, mis lõppkokkuvõttes ei vii stressi mitte üksnes omavalitsuste juhte ja ametnikke, vaid kogu rahva.
Nii tekibki tõeline ja kahetsusväärne igatsus kõva käe järele.

Keskmõte:
Politsei stressi peamiseks põhjuseks on juba kümme aastat pidevalt väldanud "reformid", mille põhiliseks elemendiks on erakondlikest eelistustest lähtuvad struktuuri- ja personalimängud, mitte aga sisulised küsimused, mis politsei tööd tõhustaksid.

Halduskorraldus on mõjutatud iga rahva kultuurilisest, rahvuslikust ja ajaloolisest taustast. Seetõttu on Euroopa riikide haldussüsteemis raske leida midagi, mis oleks riigiti veelgi omanäolisem kui omavalitsussüsteem. Siit saab teha vaid ühe järelduse: kui rahvas kavandatavaid muudatusi ei toeta ega hakka omaks pidama, ei toimu meil mitte omavalitsuste reformimine, vaid hoopis haldusreformi nime all üleminek omavalitsuselt ametnike valitsemisele.

Ma ei ole näinud ühtegi ülevaadet, mis kirjeldaks vajaliku täpsusega, milliseid omavalitsuse poolt osutatavaid teenuseid ja kui tihti inimesed Eestis piirkonniti kasutavad; milline on nii inimese kui ka omavalitsuse aja ja raha kulu selle teenuse saamiseks ja osutamiseks.
Edasi oleks vaja aga teada, missuguseid teenuseid inimesed veel vajavad ja kui tihti; mis peab olema kodule võimalikult lähedalt kättesaadav ja mille puhul pole lähedus oluline; mis haldustasemel millegi otsustamine ja täideviimine on majanduslikult kõige otstarbekam; milliseks peaks kujunema omavalitsuste rahastamissüsteem.

Kui heita ka kõige pealiskaudsem pilk Euroopa riikide omavalitsussüsteemidele, siis ilmneb esiteks, et ka kõige väiksemates Euroopa riikides ei ole omavalitsussüsteemid väga lihtsad ja üheplaanilised. Teiseks (mis Euroopa riikide halduskorraldusega tutvumisel kohe silma torkab), et hoolimata riigi suurusest või seal läbiviidud reformide arvust, on munitsipaliteedid kõikides riikides erineva suurusega. Halduse kõige madalamal tasemel ei ole omavalitsuste vahel ligikaudsetki võrdsust võimalik saavutada ei Prantsusmaal ega ka Luksemburgis või Liechtensteinis.
Olukorrast on välja tuldud alati ühel teel. Kõige madalamale halduskorralduse tasemele on peale ehitatud teine või ka kolmas tase ning vajadusel veel teisigi vahestruktuure, mille abil on suudetud optimaalsetes tingimustes kindlustada kõik elanikud eluks vajalike avalike teenustega.

Praegu Eestis kavandatav haldusreform seda ei võimalda ja nii edasi minna ei tohi. Lõppude lõpuks pole inimeste rahulolematus Eestis seotud niivõrd haldusstruktuuriga, kuivõrd töötusega, korruptsiooniga, tervishoiukorraldusega, laste olukorraga ja rahva turvalisuse puudumisega. Viimast tuletas Pärnu tragöödia meile taas halastamatult meelde.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)