Me ei tahtnud sellist Eestit, kust ära minna

Hindade kallinemise põhjuseks on otseselt poliitilised otsused ning tõsiasi, et raha ei ole meie ühiskonnas lihtsalt ekvivalendiks reaalsete väärtuse vahel, vaid on muudetud kaubaks, mida laename pankadelt ja mille peame tagastama koos intressidega. Samas ei ole pangad lasknud ringlusesse kunagi seda rahamassi, mis tuleb intressidena rahalaenajale maksta, ning seetõttu jõuame suletud ringi. Iga meie käes olev euro on kellegi võlg. Mida suurem on ühe rahaühiku kasutamise areaal, seda kauem võib agoonia kesta, ning lõpp on ettearvatav. Parema võimalusena võib rahaühikut devalveerida, aga see on ka ajutine lahendus.

Lõputu laenukarussell

Laenukarussellis osalevad kodanikud, firmad, kohalikud omavalitsused ning riik tervikuna maksavad laenatud raha pankadele tagasi koos intressidega, ning imevad sellega raha ringlusest välja, tekitades vaba raha defitsiidi, mida me kõik iga päev tunnetame. Selleks et täita oma kohustusi ning ots otsaga kokku tulla, hakkavad kõik tootjad oma müügihindu kergitama, aga riik suurendab riigilõivusid ja makse, et täita oma eelarvet.

Ühel hetkel ei ole ka pankadel võimalust raha täiendavate laenuandmistega ringlusesse paisata, sest kõikvõimalikele reaalsetele varadele on seatud hüpoteegid ja pandinõuded pankade kasuks. Samas on vaba raha defitsiit tekitanud üleüldise maksejõuetuse, mis lööb valusalt ka raha laenanud pankasid.

Siis võimegi tõdeda, et ühiskond on jõudnud finantskriisi, mille põhjuseks ei ole kindlasti üle jõu elamine, milles süüdistatakse Kreekat ja mõningaid teisi riike. See on kiirendanud protsessi, olles katalüsaatoriks sündmuste ahelas. Ka Eesti oleks ammu oma majandusraskustega nende tasemele jõudnud, isegi veelgi kiiremini, arvestades klimaatilisi tingimusi, kui meie oleksime sama kaua rahvusvaheliste laenuandjate kurnata olnud kui Kreeka.

Euroopa Liit viib majanduse kuristikku

Euroopa Liiduga ühinedes oleme valinud tee, mis viib meie majanduse varem või hiljem kuristikku. Energiamonopoli poolt kunstlikult peale sunnitud elektrihinna tõus kiirendab protsessi oluliselt. Ka valitsusasutused ise ei tea, kui valusasti lööb kallinev elekter meie majandust tervikuna - riskianalüüsi pole ju tehtud.

Rääkides Eestist kui põhjamaast ja võrreldes end Soomega, jätame mainimata tõsiasja, et iga riigi rikkuse allikaks on eksport ning et Soome oskas seda väga efektiivselt ära kasutada viiekümne aasta jooksul, mil meie olime NSV Liidu rahvaste vennalikus peres ja ehitasime kommunismi.

Oskus Venemaaga kaubelda andis Soomele eelised, mille najal võib elada veel palju aastaid, aga mille lõpp ei ole ka enam mägede taga. Ja minna täna koos soomlastega ühtsele vabale energiaturule on Eesti riigi seisukohalt enesetapp.

Toitu ostad, tarbekaupu mitte

Inflatsiooni ja sellega kaasneva vaba raha defitsiidi korral on inimesed sunnitud valima ning väga pingsalt arvestama, millele oma sissetulekuid kulutada. Vaieldamatult on selleks esmatarbekaubad ja eelkõige toit, mis samamoodi kallineb eelkirjeldatud majandusmehhanismidele tuginevalt. Eriti ilmekalt paistab see välja suurtes ostukeskustes, kus tüsenevaid kasumeid teenivad toiduainete müügiketid, suurendades oma käivet mitte müüdud kaubaühikute arvel, vaid järk-järgult kergitades hindu.

Samas valitseb tarbekaupade korrustel tühjus ning rahvas jõuab sinna korraks pärast palgapäeva hädavajalikku kaupa soetama.

Ja kui nüüd mõelda nendes oludes väikeettevõtjatele, kes on palganud tööle oma eriala tundjad, siis nood inimesed suudavad luua kindlas ajaühikus kindla koguse toodangut, millel on omahind, mis pidevalt suureneb olemasolevas majandusskeemis, ning mille realiseerimisest saadud tulem peaks katma ettevõtja kulud ja võimaldama ka mõistliku kasumi - sest mis muu ettevõtjat tegutsema ajendaks, kui mitte loodava lisaväärtuse arvel toodangult saadav kasum.

Mis juhtub aga siis, kui töötajate töö efektiivsus ei võimalda luua ajaühikus nii palju lisaväärtust, et ettevõtja majandusnäitajad oleksid positiivsed, sest tööandja on kohustatud maksma töötajale vähemalt seaduses kehtestatud minimaalse töötasu ja riigile selle, mis tollele kuulub? Tõsta müügihinda? Aga kes ostaks, kui ostjad peavad ellujäämise nimel tegema karme valikuid ning neil, vaatamata suurele ostusoovile, ei ole piisavalt raha? Kapitalistlikul majanduskäsitlusel on sellise olukorra kohta kindel seisukoht - ettevõtja, kes ei suuda efektiivselt majandada, peab minema pankrotti.

Pankrotid nõuavad toimivat sotsiaalsüsteemi

Sotsiaalsest aspektist lähtudes teame, et pankrotiga kaasneb töötajate töötuks jäämine. Sel juhul peab riigis olema toimiv ja rahakas sotsiaalhoolekande süsteem, mis suudab kindlustada töötuks jäänutele inimliku äraelamise kuni uue töökoha leidmiseni. Aga kust leida uut töökohta, kui on üleüldine finantskriis ning eeskujulikumateski Euroopa Liidu liikmesriikides on töötuse määr juba üle 25 protsendi. On ju meie valitseva ideoloogia aluseks riik kui ühiskondlik kokkulepe, mitte valitseva klassi sunniaparaat. Riik peaks olema ikka rahva tööriist, mitte vastupidi.

Oluliselt parem oleks olukord, kui töötajad säilitaksid oma töökoha ega peaks minema sotsiaalhoolekande süsteemi ülalpidamisele. Selleks ei tohiks üleüldse kehtestada „miinimumpalga miinimummäära" ja oluliselt tuleks vähendada ettevõtjail lasuvaid tööjõumakse.

See ettepanek võib põhjustada tuliseid vastuväiteid, aga teisi lahendusi riigisisese töötuse plahvatuslikuks suurenemise vastu ei ole. Me teame kõik, mis juhtub pikaajaliste töötutega. Küsiksin lõpuks: kas me ikka sellist Eestit tahtsime, kust me nüüd ära minna tahame?

HARRY RAUDVERE

[esiletõste]

Oskus Venemaaga kaubelda andis Soomele eelised, mille najal võib elada veel palju aastaid, aga mille lõpp ei ole ka enam mägede taga. Ja minna täna koos soomlastega ühtsele vabale energiaturule on Eesti riigi seisukohalt enesetapp.

Jaga |